BULLMASTIF

Bullmastifi kodumaaks on Inglismaa. Kuigi see tõug ei saa uhkustada tuhandeaastase ajalooga, on tema esivanematel aukartustäratav minevik. Bullmastif sündis nimelt inglise buldogi ja inglise mastifi ristamise tulemusel. Aretama hakati neid 18-nda sajandi lõpus, kui tekkis suur vajadus koera järgi, kes oleks kiire, samas jõuline ja massiivne, taipliku loomuga, julge, ja mitte väga agressiivne. Sellist vajadust tekitas lokkav salaküttimine, mis põhjustas maaomanikele suurt kahju. Karistused olid väga ranged ka hukkamised polnud haruldased. Metsavahtide töö muutus järjest eluohtlikumaks, sest salakütid ei kohkunud millegi ees.

Neid koeri hakati kutsuma “Gamekeeper’s Night Dog” (metsavahi koer). Tegemist ei ole siiski bullmastifiga tänapäeva mõistes. Eri isendid võisid üksteisest tuntavalt erineda, välimikku ei peetud esmatähtsaks, vaid määravaks olid kindlad iseloomujooned. Nendest aegadest on bullmastifil säilinud mitmedki omadused, näiteks vähene haukumine. Ta ei ole koer, kes asjatult klähviks. Omanikud, kellel on kodus üks bullmastif tihti ei teagi, mis häält nende lemmik teeb. Kuid ei maksa unustada, et alati leidub erandeid. Mul oli kunagi üks emane bullmastif, kelle meelistegevuseks oli pimeduse saabudes õues külakoertega võiduhaukumine, seda võis ta teha hommikuni...

Minevikust on ka pärit omadus iseseisvalt mõelda ja otsuseid teha. Seetõttu ei tasu imestada, et ta ei talu kamandamist, seda ta lihtsalt ignoreerib, sest tunneb, et tema intelligentsi on solvatud. Samuti on bullmastifil säilinud tugev instinkt valvata oma territooriumi ja perekonda. Ka vägagi sõbraliku bullmastifi kannatust ei tasu panna proovile tema enda koduterritooriumil (selleks võib osutuda ka pere auto). Koera õpetamisel tuleb seda kindlasti arvestada, sest valvamist juurde õpetades võib tulemuseks olla tige ja kontrollile allumatu koer. See kõik ei tähenda, nagu oleks teda raske treenida. Vastupidi – õige stiimuli abil (nt vorstitükike) võib saada väga häid tulemusi nii kuulekuskoolituses kui ka agility rajal. Meeles tuleb vaid pidada, et võtmesõnaks on mõõdukus, ehk teisisõnu - tüüpilise iseloomuga bullmastif tüdineb ühest ja samast tegevusest väga kiiresti. Talle ei mahu pähe, miks ta peab juba kolmandat korda maha istuma, kuigi ta oskab seda perfektselt.

Bullmastifi puhul ei ole tegemist koeraga, kes tahaks oma peremehele hirmsasti meele järgi olla, pigem vastupidi. Noores eas on nad vägagi osavad ära kasutama oma peremehe nõrku külgi, et saavutada hierarhilisel pulgal juhtpositsiooni. Selleks, et sellist olukorda ennetada, peaks iga värske bullmastifi omanik esimesest päevast alates tegema koerale selgeks, mis on lubatud ja mis mitte ning kes on peremees.

Bulmastifi välimusest rääkides ei tahaks hakata ümber kirjutama tõustandardit, mis on kättesaadav igale soovijale, vaid teeks seda hoopis läbi võrdluse.

Kui teile meeldib dogi, aga ta tundub liiga suur, siis...

Kui teile meeldib bokser, aga ta tundub liiga elav, siis...

Kui teile meeldib buldog, aga ta tundub liiga väike, siis...

Kui teile meeldib setter, aga te olete liiga laisaloomuga, siis...

Kui teile meeldib rotveiler, aga naabrile mitte, siis...

Kui teile meeldib suur puudel, aga te ei taha nii karvast koera, siis...

Kui teile meeldib tiibeti mastif, aga te ei taha õuekoera, siis...

... siis sobib teile bullmastif.

Merilyn Meristo

kennel “Harem Ulmaf”