HISPAANIA MASTIF

Ajalugu

Hispaania mastif, tuntud ka kui Estremadura mastif või Leoni mastif, on pärit Loode-Hispaaniast, Estremadurast. Oletatakse, et tema eellased sattusid Euroopasse Väike-Aasiast rahvasterände perioodil aga ka tänu roomlaste vallutusretkedele. Algselt kasutati neid koeri väga erinevatel eesmärkidel: valvekoertena, sõjakoertena, karja-valvekoertena, võitluskoertena, jahikoertena, veokoertena.

Tänapäevast hispaania mastifi tuntakse keskajast peale.

Keskajal põhines Hispaania majandus villa kaubandusel. Alates 12.sajandist arenes villatööstus tuntavalt nii mahus kui kvaliteedis, seda tänu uuele lambatõule – merinole. Tohutud merinokarjad veetsid oma talve soojas Hispaanias, rännates suvehakul Põhja-Hispaania mägedesse. Aristokraadid, kes olid enamuse merinokarjade omanikeks, asutasid aastal 1273 karjuseid ja villatootjaid ühendava liidu “Mesta”, mis toimis veel 19ndal sajandilgi. Karjade kaitseks kasutati suuri ja võimsaid mastifeid, kes olid iseseisvad, vastupidava karvkattega, mis võimaldas ellujääda äärmuslikes ilmastiku-tingimustes ning kellel oli veniv kaelanahk ja topeltlõualott, mis kaitses neid kiskjate eest. Sellised omadused muutsid hispaania mastifi sajanditeks asendamatuks karjavalvuriks, keda kasutati tervel Ibeeria poolsaarel. Lisaks kaitsvale kaelavoldile oli neil kaelas ogadega kett ja ümber rindkere metallist kaitse. Huntidel polnud enam lootustki karja rünnata.

Viimaste sajandite jooksul vähenes aga nii lambakarjade arv kui huntide arvukus. Tänu sellele kahanes drastiliselt ka hispaania mastifi populatsioon. Aastaks 1970 olid nad peaaegu väljasurnud, kuna lambaid oli kõigest mõni tuhat, hunte enam polnud ning üleliigsed hispaania mastifid kas hukati või kastreeriti.

1946 a. kinnitas FCI hispaania mastifi standardi. Eeskujuks võeti töökoerad Kesk-Hispaaniast. Tegemist oli kerge ja pikajalgse mastifiga, kes kaalus kuni 50 kg. 1981 kinnitati uus tõustandard, mille eesmärgiks oli taastada palju võimsam koer, kes tuleks toime ka karja valvamisega.

Tänapäeval on suudetud hispaania mastif päästa. Kodumaal kasutatakse teda endiselt karjavalvekoertena. Tõu taastamise ja arengu eest seisab aktiivselt AEPME (Hispaania hispaania mastifi tõuühing). Koostatud on aretusprogrammid, kogu tõualane tegevus on selgelt määratletud. See on ka üks põhjustest, miks “head” kutsikat Hispaaniast väga raske saada on.

Iseloom

Tänu oma töö iseloomule, on hispaania mastifil säilinud oskus olla toimida iseseisvalt. Valvamist ei pea talle õpetama, see on kaasa sündinud oskus. Tänu sellele on ta ka väga eneseväärikas, ei talu kamandamist, võin selle peale lausa solvuda. Tihti jätab ta vastasele mulje, et kohe-kohe ründab, tegelikult pole tal seda plaaniski teha.

Hispaania mastifi valveinstinktid ärkavad tavaliselt pimeduse saabudes, oli see ju aeg, kui hundid asusid ründama. Ta muutub rahutuks, reageerib haukudes igale krõbinale, mis tuleb lähima 10.km raadiusest. Tema häälel on eriliselt tugev ja heliline kõla, et võimalikult kaugele kostaks, kes sel territooriumil peremees on.

Tingimuste suhtes on ta väga vähenõudlik. Näiteks oskab ta varuda omale vett, kaevates vihma perioodil maa sisse suure augu. (Ja mina mõtlesin, miks mu aias on kuni meetrise (!) läbimõõdu ja poole meetrise sügavusega augud – jällegi üks esiisadelt päritud instinkt). Varjualust eelistab ta ise valida, see peab olema koht, kust on ülevaade kõigele toimuvale. Talvel kaevab ta end lihtsalt lumme.

Kõige suhtes, mis on võõras ja ohustab tema territooriumi, võib ta üles näidata teatavat agressiivsust, kuid oma pere suhtes mitte iialgi. Lapsed võivad tal seljas ronida, ilma et ta sellest väljagi teeks. Ka võib laps mängida tema toidukausis, teine koer aga mitte iialgi.

Samas võib ta teiste perekoerte suhtes vahel üles näidata armukadedust, ta tahab olla tähelepanu keskel.

Tegemist on koeraga, kes oskab käituda ja kes ootab, et temaga suheldakse kui võrdsega. Austage teda ja ärge pange tema elevandikannatust proovile !

Välimus

Hispaania mastif on jässaka ja robustse kehaehitusega, jättes esmapilgul mulje kohmakast koerast. Ta on väga suur, üsna pika kehaga ja võimsa rindkerega. Keha on ristkülikukujuline, lihaseline ja tugeva luustikuga.Pea on massiivne ja tugevate lõugadega. Kaelal on sellele tõule iseloomulik rippuv nahavolt. Tagajalgadel võivad olla topelt kannused, mis on samuti antud tõu eripära. Lühike karvakate on sirge, tiheda viltja aluskarvaga. Nahka peab olema rohkelt ning see liigub keha peal vabalt. Värvid ulatuvad liivatoonist punaseni, hundihallist mustani. Valge värv ei tohiks domineerida. Karvakate võib olla ka mitmevärviline, laiguline. Seljal ja sabal on karva pikem kui mujal kehal. Silmad on väikesed. Ilme, mis on rahulik, lõõgastunud ja muretu, varjab äärmist tähelepanu ümbritseva suhtes. Kõrvad on tipust teravnevad ning rippuvad. Saba on kaetud pikkade karvadega ja koer hoiab teda all. Kuigi tegemist on väga massiivse tõuga, on tema liikumine vaba ja sujuv.

Eristatakse kahte tüüpi hispaania mastifit: suurem ja võimsam mägedest pärit mastin pesado (raske mastif) ja kergem steppidest pärit mastin ligero (kerge mastif). Raskemat tüüpi koeri näeme näitustel, kuivõrd nende välimus on muljetavaldavam ning nad on ka populaarsemad, eriti Põhja-Hispaania mägedes. Neil on võimsam pea, jämedam luustik, rohkem lõtva nahka, suurem rinnalott ja ta võib kaaluda üle 90 kg. Kergem tüüp on aga kiirem, liikuvam ja lihaselisem ning rohkem levinud Kesk- ja Lõuna-Hispaanias. Sellegipoolest ei peeta neid tüüpe eri tõugudeks, vaid ühe tõu eri variatsioonideks.

Lõpetuseks

Iseloomuomadustelt on hispaania mastif tüüpiline karjavalvekoer ning sarnaneb oma “sugulasele” anatoolia lambakoerale. Nad on loomult üsna iseseisvad. Ka ei vasta nad inimese hellusele samal viisil kui puudel, kuldne retriiver või bokser, vaid on pigem rohkem äraolevad. Samuti on nad väärikad, suursugused ja vahel isegi liigselt demonstratiivsed. Emased võivad jätta veelgi ülbema mulje, isased seevastu on pehmema iseloomuga. Sama on emased hoolitsevamad ja nutikamad. Sellegipoolest on see tõug lojaalne ja armastab oma peret jäägitult, olles valmis end ohverdama et vajadusel kaitsta peret või karja. Ka tahab ta olla inimese lähedal ja järgneda talle kõikjale. Neil on tugev territooriumi tunnetus ning seetõttu vajavad nad peremehepoolset kinnitust, et tema piirkonda sattunud inimene on teretulnud, sest sissetungijat ta oma alale ei lase. Kuna nad on iseseisva mõtlemisega, ei pruugi ta alati alluda peremehele ning võõrast aeda lasta, olgugi, et ohtu pole. Mõnedel koertel on võime vahet teha sõbral ja vaenlasel. Erinevalt teistest karjavalvekoertest nagu kaukaasia lambakoer või lõuna-vene lambakoer, ei ründa hispaania mastif kunagi ootamatult, ta hoiatab alati enne ründamist haukudes ja lõrisedes.

Ehkki ta võib vahel näida laisana, on ta tegelikult väga valvas ja valmis iga kell tegutsema. Pimeduses tõuseb nende valveinstinkt veelgi, sest ka karja ohustavad kiskjad on öösiti aktiivsemad. Oma massiivsusele vaatamata võib ta olla erakordselt kiire. Oma territooriumil valib ta endale tavaliselt sellise koha (nt kõrgema künka), kust tal on ülevaade

kõigele. Võõraste suhtes on hispaania mastif väga umbusklik, see käib nii inimeste kui ka loomade kohta. Argus ja labiilne närvikava, mis võib kergelt üle minna agressiivsuseks on äärmiselt ebasoovitav omadus ning sellised koerad tuleb aretusest tingimata välja jätta.

Merilyn Meristo