NAPOLI MASTIFI AJALUGU

Ametliku tõuna tunnustati napoli mastifit aastal 1949. Kuid juba 5000 aasta vanused bareljeefid, maalingud ja kujud räägivad meile hiiglaslikest sõjakoertest, kes elasid Egiptuses, Pärsias, Mesopotaamias ja Aasias. Mainimata ei saa jätta ka ajaloo suurkuju Aleksander Suurt (356-323 eKr), keda võib pidada üheks napoli mastifi ristiisaks. Teada on, et tema ristas suuri Makedoonia ja Epeirose sõjakoeri lühikarvaliste Indiapäritolu koertega, et saada Molossi. Tolleaegset molossi iseloomustabki lai ja lühike koonuosa ning sügav lõualott. Kasutati neid nii tiigri-, lõvi- ja elevandijahil kui ka sõjatandril. Selles koeras tunneb kerge vaevaga ära tänapäevase napoli mastifi.

Kui roomlased vallutasid Kreeka, võtsid nad kaasa ka molossid ja kasutasid neid lahingutes, jahil ja areenivõitlustes. Tungides Inglismaale, leidsid nad eest veelgi suuremad mastifid, keda nad ristasid oma molossidega. Nende ristandite tulemusel võime täna eristada 7 erinevat tõugu, kellel on samad omadused: nad on suured ja võimsad; nad on pühendunud oma peremeestele; nad on suurepärased valve- ja kaitsekoerad.

Läbi sajandite on Lõuna-Itaalia napoli mastifi kasvatajad aretanud valvekoeri. Nad säilitasid tema suuruse, massiivsuse, rohke naha ja lõualoti. Tulemuseks oli koduhoidev, peresse kiindunud, kuid võõrastesse vaenulikult suhtuv koer. Paljude meelest piisab juba üksnes napoli mastifi välimusest, et võõras minema peletada.

Pärast II Maailmasõda hakkasid mõned itaallastest entusiastid tõugu taastama ja edasi viima. Esimene näitus toimus Napolis 1946a, kohal oli 6 napoli mastifit. Esimene ametlik standard koostati Dr.Piero Scanzani poolt 1948a ja FCI tunnustuse pälvis aastal 1949. 1971aastast pärineb standardi tänapäevane variant.

1970te alguseks oli tõug levinud üle Euroopa ning üksikud esindajad olid ka USA-s. Tõu tulihingelisi fanaatikuid leidus Saksamaalt Ameerikani, kus temasse suhtuti kui kunstiteosesse.

Kunstiteosesse sellepärast, et tegemist ON tõelise meistritööga. Giuseppe Alessandrat, ATIMANA (Rahvusvaheline Napoli Mastifi Tõuühing) presidenti tsiteerides: "Me räägime kunstist, sest Napoli mastifi aretus on tõeline kunst. Selle tõu juures mängivad rolli kolm võrdselt tähtsat aspekti: tüüp, suurus ja üldmulje (soundness)."
Napoli mastifi ainulaadne välimus on aastatepikkuse inbreedingu tulemus. Tema iseloomulike voltide, lõualoti, rohke lõdva naha, tohutult võimsa luustiku ja liikumisviisi taga on retsessiivsed geenid. Selle saavutamiseks tuleb kasutada osavat meistrikätt ning see on suur väljakutse igale kasvatajale.

Riikides, kus napoli mastifi populatsioon on stabiilne, on aretus liikunud suunas, mis näib olevat ideaalseim variant antud kultuurilises kontekstis. Näiteks Itaalias on põhirõhk suurusel, seejärel tüübil ning lõpuks üldmuljel (soundness). USA-s on tähtsaim üldmulje (soundness), teisena tuleb suurus ning viimasena tüüp. Alles viimased viis aastat on USA-s suudetud püsivalt aretada koeri, kelle suurepärane tüüp avaldab muljet kõigile napoli mastifi fännidele terves maailmas.


Selle tõestuseks olgu järgmine fakt. ATIMANA korraldab igal aastal suurejoonelise ja prestiižse erinäituse sadadele napoli mastifitele kogu Euroopast. 1994a võttis sellest osa esimene Ameerikapäritolu koer. Ironstone Islero II, omanikuks Harry Booker ja kasvatajaks Dr. Sherilyn Allen, võitis kolmanda koha. See oli suursündmus ameeriklastele tavapäraselt Itaalia-kesksel üritusel. Koeral oli seljataga pikk ja väsitav lennureis. Kohtuniku hilisemast kommentaarist võis välja lugeda, et see koer oleks võitnud, kui ta oleks olnud paremas seisundis.

Vaba tõlge,
Merilyn Meristo
kasutatud:
http://www.neapolitan.org/breed/history/history.html