tagasi kodus!
SUURED TÄNUD kõikidele, kes meie reisile kaasa elasid! Läpaka kaasavedamine ei osutunudki nii tüütuks ja raskeks, neid autentseid ja ehedaid muljeid oleks tagantjärele väga raske olnud meenutada.
maailma mõnusaim tunne on pärast pikka reisi sõita nt Lätist Eesti poole ja kohata meie piirivalvet, mis võtab mõne minuti ja on alati nii meeldiva ja lakoonilise teenindusega! Pärast igasuguseid vintsustusi teiste riikide tollis ja piirivalves...
laseme oma muljetel nädalajagu marineerida, et siis miskit kokkuvõtte sarnast siia juurde lisada, esialgu mõned mõtted:
1. mõte - kui hakkad ostma mõnda uut asja/nänni/tehnikat, mille järele võibolla NII karjuvat vajadust pole, siis küsi endalt enne - järsku ma saan selle raha eest hoopis uusi kogemusi - nt reisimine, mis ei ole alati väga kallis lõbu - ole aga ise mees ja uuri, otsi võimalusi ja SA EI KAHETSE!
2. mõte - tee omale erinevad pangakaardid, sest VISA ei toimi igal pool, Visa Electron veel vähem, varuks kindlasti Mastercard/Maestro ja ära unusta ka sularaha. Lugedes enne reisi erinevaid foorumeid, võrreldes kõikvõimalikke kursse, vahetasime Eestis kaasa vaid natuke raha. Reisi jooksul tulime aga 100% veendumusele, et viimase reisi jooksul läbitud riikide valuuta vahetuskursid olid parimad Eestis!!!! ja mitte sihtkohamaades.
3. mõte - broneeri hotellid ette ära - hoiad kõvasti sihtkohas aega kokku, ei kujuta ette, kuidas oleks keset ööd hakanud Sri Lankalt hotelli otsima... kuigi me oma reisi algul just nii mõtlesime, et ah, küll koha pealt ikka soodamalt saab. Ega ei saa küll, selleks need lepingulised hinnad turismibüroodel ongi, tänud Kadile, kes meile head nõu andis!
4. mõte - ükskõik, millist eelarvet planeerid - korruta see vähemalt kahega, mida eksootilisem paik, seda rohkem raha kulub, sihtkohamaa enda odavus/vaesus ei loe siinkohal miskit. Lepi kellegagi Eestist kokku, kes vajadusel kiiresti raha saab ülekanda, sest IIAL ei tea, mis võib juhtuda...
5. mõte - muretse endale väga head (= tihti kallid) jalanõud. Meie ostsime enne reisi täiesti tutikad matkajalanõud ja ei kahetsenud kordagi, nad lihtsalt ei vedanud hetkekski alt. Minul olid Adidas Climacool võrkkattega ja alt õhuaukudega kerged tossud ja Tonyl Ecco võrkkattega matkajalanõud. Kaasas olid ka varujalanõud, kuid need võtsime esimest korda kotist välja alles koju saabudes.
29.jaanuar-01.veebruar, 4 päeva Sri Lankal
Kuivõrd internetiühendust hotellides polnud, siis tulevad reisimuljed tagantjärgi.
Tänu oma huvitavale lipule oli Sri Lanka nii minu kui Tony lapsepõlve unistustemaa. Teadse ette, kui vaene on see maa, läksime sinna moraalselt küpsena, kuid vastu võttis meid loomulikult (sic!) teistsugune maa.
Sri Lanka on tohutult mitmekülgne paik maamunal, ise üsna pisike saareke, aga tegemist-vaatamist kuhjaga. Meie eesmärk oli nagu ikka loodus, mitte buddha templid (seekord). Tollitsoonist väljudes haaras kohe keegi aktivist meie pakikäru ja sõidutas taksodeni, kuivõrd hotellist tuldi meile lennujaama vastu, siis pakimehe töö sai otsa, teenistus meie käest 100 ruupiat, edasi hakkasime oma kotte autosse tõstma, järsku kargas keegi pisike kuivetunud nässike meie vahele ja vinnas ka kähku paar kotti autosse, teenistus jälle 100 ruupiat. Hotellis viis toapoiss pakid tuppa (valge mees lihtsalt ei tassi ise oma suuri kotte, see oleks kohalikele ninameestele alandav), jälle teenistus kenake 100 ruupiat. ha-ha-haaa, appi, nii see raha otsa saab. (100 ruupiat on u 10 eeku). nii see elu siin käibki...
Hotell oli koloniaalstiilis, India ookeani kaldal, lainete tugeb kohin kostis tuppagi. Algul ei saanud aru, mis mütsud need käivad, hiljem taipasime, et need on kaldale uhavad lained.
meie tuba, tekke seal ei jagata, vägagi mõistetavatel põhjustel ;)
Läksime sööma, kohalik köök ehk siis rice and curry on võrratult maitsev - lauale tuuakse erinevates kausikestes juurivilju, kana, kala, jne, kõik omas kastmes. Igas piirkonnas on see toit veidi omamoodi, aga hea alati.
Õhtul viidi meid lähedal asuvale kanalile paadiaga sõitma, mis suubus üüratusse laguuni (nagu Tallinna laht)
nägime palju ilusaid linde, ka kotkaid
see pilt on tehtud juba õhtuhämaruses
see loomake on siin aga sealsetes veekogudes elav "minikrokodill", watermonitor, ehk minu meelest vägagi varaan
see on päikseloojang laguunist tagasisõites, pärast mida algas hirmus äiksevihm, mis pidi sel aastaajal haruldane olema (bla-bla-blaaa), päris kõhe hakkas. Tagasi olime pimedas.
Hotelli omanikuga leppisime kokku, et ta leiab meile autojuht-giidi, kes meid saarel ringi sõidutab, saimegi temaga kokku, panime plaanid-soovid paika ja järgmisel päeval läks lahti. Esimene sihtkoht oli:
Pinnawala elevantide orbudekodu. Just-just orbude, ehk siis siia tuuakse need elevandihakatised, kelle vanemad nt tapetud, või haavatud elevandid, jne. Need, kes siin sünnivad, jäävad siia. Siin on nende sullatamis-vannitamiskoht, see oli kõige esimene vaade neile.
Hea, et mul päikseprillid peas olid - paar minutit vesistamist kuulus asja juurde... nagu alati, elevandid lihtsalt on mulle NII südamelähedased
:)
nüüd viidi nad teisele poole teed metsaparki, seda rütmi mööda käivad nad paar korda päevas ja nii iga päev, suured ja väiksed...
neile on loodud nii loomulikud tingimused kui võimalik
mul tekkis elevandiajajatega juba päris hea suhe - sain neid korduvalt kallistada, siis elevante ikka ;)
edasi tegime ikka väikese sõidu ka. meie giid, Rohar, hoolitses selle eest väga, et me võimalikult palju loodust ja elevante näeksime. Edasi viis meid teekond Sri Lanka suuruselt teise linna Kandysse, mis asub orus, mägede vahel ja kus on veidi vähem kuumust, aga niiskust võibolla et rohkemgi.
Õhtu käisime Sri Lanka rahvustantse vaatamas - väga lahe kogemus. Miskitpidi meenutab India tantse, aga päriselt siiski mitte.
see oli paabulinnutants. Nende muusika pole ka nii indialik, rohkem "tümpsu"
Hotell oli taas koloniaalstiilis ja vägagi uhke, palju antiikset mööblit tubades. Hommikul einestasime terrassil ja mida me näeme -
üks ahv liigub mööda juhtmeid ja siis teine ja siis kolmas, jne Me olime lausa vaimustuses, sest polnud pärdikuid siiani näinud. Aga asi läks veel paremaks, as good as it gets, üks neist, ilmselt siis kõige ettevõtlikum...
hüppas hotelli rõdule (me, juhmid, ei saanud mitte pihta, mis toimub)
sealt edasi rühkis meie laua poole (nüüd tuli Tony näole murepilveke, oli tema rahakott ju laual)...
... ja haaras ühe meie järelejäänud röstsaia ning...
läks ääre peale seda nosima, siis vaatas mõtlikult laua poole ja...
võttis ka teise saia, sest selliseid tohmaneid kui meie, polnud ta veel varem näinud ja...
lasi varvast, et seda saaki oma vendadega sõbralikult jagada. The End. Eks me selle aja peale hakkasime ka toibuma, ime ainult, et fotokas neid pilte suutis teha :)))
Järgmine peatuspunkt oli botaanikaaed, kus sai taas palju klõpsatud
;)
kummaliste õitega lillekesed
lugematus valikus orhideid, üks kaunim kui teine, igat vätvi ja lõhna
Teel jäi silma üks ilus hindu tempel
Nüüd jõudsime teeistandusse, tohutud mäenõlvad täis teepõõsaid. Omanikeks valdavalt inglased. Kahjuks ei saanud kusagilt seda teed osta, vähemalt mitte seal piirkonnas), sest välisomanike kaupa nii ei müüda. Põhimõte on selline, et tipuleht ehk silverleaf korjatakse ja müüakse araablastele, see on kõige kallim, edasi vastavalt lehe järgnevusele ka kvaliteet, maksimaalselt korjatakse 4-5 lehte, siis lõigatakse põõsas maha ja uus kasvab peale. Meie aga leidsiem seda teed hoopis - kust?kust?kust? - Dubaist ja ostsime koju kaasa :)
Mäed on Sri Lankal ilusad, mitte väga kõrged (üle 1000 aga mitte palju), nõlvadel vihmamets, metsas tiigrid (väidetavalt) ja palju-palju koskesid, vaated on igaljuhul hunnitud.
Väike vahepeatus ja varbatuulutus
Järgmine ööbimispaik, peaaegu saare keskel, Wasgamuwa rahvuspargis. Numbritoad olid peaaegu euroremonditud :) siin aga ei olnud teki asemel isegi mitte lina... sest piisavalt palav aga jube niiske.
Õhtupoole läka safarisõit lahti. Esimene, kellega Tony tutvust tegi (siis, kui giid piletiasjad korda ajas) oli noor ja (ilmselt) loll paabulind, tuli teine kohe Tonyle külje alla tutvust tegema
vahepeal läks üle tee hr Varaan (monitor nagu kohalikud kutsuvad), kohalikud käivad nendega koos ujumas ja hommikuti hambaid pesemas :) ...
loomulikult oli peaeesmärk kohata taas vante, neid metsikuid, ja neid ma ka nägime, päris lähedalt, isegi väga lähedalt...
Üks noor tüdruk otsustas korduvalt, et tema meid edasi ei lase, kõrval oli mamma väikse titaga, vaja ju kaitsta ja nii ta siis jooksis meie jeebile korduvalt tormi, päääriiis kõõõõhe hakkkkas, aga safarigiid teadis ikka värki ka, nii et kõik oli ikka kontrolli all. Näha niiiii lähedalt metsikuid elevante - sõnuseletamatu... nad elavad väikeste karjadena, oma pere keskel, ja neid karju oli seal ikka parasjagu näha.
Giid rääkis, et vahel on elevandid nii kurjaks saanud, et on autol küljepeeglid ära kiskunud, näiteks...
see härra, kellest me nii vaikselt ja segamatult proovisime mööduda, otsustas ikkagi, et nii need asjad siiski ei käi ja jooksis külje pealt tormi, ma olin kui välk teiselpool autokasti (sees ikka, taga olid kahel pool pikad pingid), aga ta ainult hirmutas meid, tegi endale nalja turistide kulul... ;)
Nägime loodust, mis meenutas Aafrika savanne, elevante, metskassi, kes oli Lõuna-Ameerika sugulase puuma koopia ja igasugu hirvelisi, lõpututest värvikirevatest linnukestest, suurtest ja väikestest, rääkimata. Mida sa hing veel ihkad... :)))
see ei ole päikeseloojang vaid hoopis koidik, u kell 06.30 hommikul. Maaliline vaatepilt seal hotellis. Asus täiesti vanajumala selja taga, riisipõldude ääres, mägede vahel, linnulaulu keskel...
sellised rääbised on kõik kohalikud kassid, koerad on ka väga ühesugused ja selle kassi sarnased.
voila - udupeen kohalik tõug - Sri Lanka tänava-ääre koer, nad elsaid peamiselt sõiduteel, rataste eest loiavsid end aga alati viimasel hetkel ära, et siis kohe tagasi minna. Keegi neid omaks ei tunnistanud, aga kõigi kodude juures nad olid. Silitada me neid igaks juhuks ei julgenud, tea, mis eksootilised tõved neil karva vahel ja ega nad lähedalt ülevoolavat sõbralikkust ka üles ei näidanud - mitte et nad kurjad oleks olnud, aga ilmselt neid keegi kunagi ka silitanud pole...
Kusagil tee peal näitas keegi raha eest okassiga ja tema perekonda, elevantide juures näitas keegi kobra, jne...
tegime puhkepeatuse tee ääres, kus jõime kookospiima, need kookosed, mis meile jõuavad polegi need piimakookosed vaid pigem tööstuslikud, millest õli, nööri, jne tehakse. selle maitse siin on aga ülivõrdes... Müüjatädi käsitles mini-matsheetet väga muljetavaldavalt, kui kookost serveeris.
Meie giid Rohann ja tema perekond, ta viis meid enda poole koju, mis oli väga tagasihoidlik, kuid seal oli olemas kõik oluline, k a tehnika
see on tüüpiline linna-küla-mille-iganes vaatepilt. Jätsin pildi meelega viimaseks, sest meie nägime Sri Lanka rikkust ja mitte vaesust. Need inimesed siin saavad hakkama peaaegu olematuga, on seejuures õnnelikud ja naeratavad. Liiklus oli algul ehmatavalt õudne, kuid selles kaoses oli oma loogika ja see toimis nende maal perfektselt, ühtegi plekimõlkimistki ei näinud, kuid jube ta oli... Pealetükkivaid inimesi oli väga vähe ja need, kes tulid meiega rääkima, said ka oma küsimustele alati meilt vastused. ma pole Indias käinud, kuid paljude tuttavate-sõprade muljeid kuulates tekkis tunne, et ehkki Sri lanka on tõesti väga vaene maa, ei ole siin selliseid kontraste rikaste-vaeste vahel näha kui Indias. Kodutuid oli tänaval näha üksikuid, mingit tööd tegid ikka peaaegu kõik (kas või see autosse kotiloopija lennujaamas). Uskumatu, mida kõike on võimalik müüa, kuis kui omanikuks on valge inimene, siis seda kaupa käest-kätte ei pakuta. Kahju oli sellest, et valge inimene on siin nii ümmardatava staatuses, samas polnud see kaugeltki lipitsev käitumine. Lihtsad, hästi toredad ja (ma usun) et heatahtlikud inimesed.
Me nägime muidugi enamat, kui siis mahub kirjutada. Singalid, kes on budistid, on saarel valdavas enamuses. Colombo ümbrus, kaasa arvatud negombo, kust algas ja kus lõppes meie reis, on kristlik piirkond, vähesel määral on ka moslemeid ja tamileid, kes on hinduistid.
Igaljuhul jäi veel palju-palju nägemata ja meid oodatakse sinna kunagi tagasi.
28.01 SINGAPUR
see on linn, millest ükski ettekujutus ei pidanud paika. Tegelikkuses hästi tumeroheline troopiline linn, kus palju TUMErohelust, piltidel nähtud pilvelõhkujad on olemas, kuid ei torka nii hullult silma.
kesklinnas jalutades on kogu aeg tunne, et kergelt nagu pime oleks :)
seda troopilist lopsakust on lihtsalt raske sõnadesse panna, las mõned pildid räägivad iseenda eest
see lammas all vasakus nurgas suurte lehtede keskel olen mina
huvitav hotell, see härmatist meenuatv "rõdukate" on ronitaim, mis pildil hästi välja ei paista
meie hotell, kohale jõudsime öösel ja meile öeldi, et neil ei ole vaba kaheinimese tuba, mõnus jõnks käis seest läbi - normaaaaaalne! ja siis lisati kohe, et neil on lukstuba, mille eest lisaraha ei võeta - normaaaaalne!!!! Lukstuba tähendas korterimõõtu apartamenti, ehk siis teleka vaatamiseks elutuba, magamiseks suur magamistuba, jne. mullivann puudus ;) aga ega see asi nii ilus ka polnud - tegemist on ekvaatori külje all oleva riigiga, kus õhuniiskus on aastaringselt hästi suur - tulemuseks kopitavad majad. Meie numbritoas oli paks vaipkate ja kogu kupatus kopitas nii kohutavalt, et see oli reisi jooksul esimene kord, kui mu pea valutama hakkas - jumal tänatud, et ainult üks öö...
sõna "kaubanduskeskus" omandas meie jaoks uue tähenduse - nii suur oli rõõm sisse astudes näha palju huvitavaid ja soodsa hinnaga poode, liikusime ikka edasi ja edasi, eri kõrgusega risti-rästi põimuvaid tasandeid oli vähemalt 11, pindalaks pool Tallinna linna, mida aeg edasi seda imelikum tunne sisse tuli - aga kust kohast siis nüüd välja pääseb? Mitte ühtegi silti, mis näitaks väljapääsu, olid varupääsud küll, jah, aga need olid lukus. me ostsisime tubli tund aega, kuidas sellest monstrumehitisest välja pääseda, tülpinud ilmed näol, ühestki poest ei tahtnud me enam midagi kuulda.
Sõna "Chinatown" omandas samuti uue tähenduse - Singapuri elanikkond on u 3,5 millionit, neist enamus hiinlasi/hiina päritolu inimesi - nendest raudselt 1 million oli koos pisikeses hiinalinnas, nad rääkisid valjusti hiina keeles, hiina muusika röökis valjuhäälditest, kõik sildid vaid hiina keeles, mustmiljon ühesugust nägu ümberringi, meie moodi inimesi polnud kusagil - huhh, ime et pea valutama ei hakanud. Aga selle eest me sõime superhead ja autentset hiina toitu, seda, millest ma juba ammu unistanud olin.
tüüpiline hiinalinna tänavavaade, neil oli just uus aasta tulnud ja see punane "asi" seal kaugemal on nii öelda jõulupuu, ha-ha-haaa ja loomulikult seda punast, veripunast värvi oli kõikjal
väga tüüpiline lillepood
tähelepanu kohvitopsihoidjatele!!!
27.01 Gold Coast
Kuulus Kullarannik - kümneid kilomeetreid kuldset liivaranda, ääristatud kõrgete pilvelõhkujatest hotellidega
Eks me tegime ka "jala valgeks" ja käisime siis Pacific Oceanis ujumas. Superlahe elamus! Lained olid kõrged ja hästi tugevad, aga mitte miskit väga hullu, ujuda tohtis lipukeste vahel, sest hoovus oli megatugev ja ju sel kohal oli turvalisem. Vetelpääste sõitis oma dzhiibiga otse vee piirile ja kutsus kohe kõiki korrale, kes aga piiridest väljus.
Vesi oli soe isegi minusugusele külmavaresele, aga selle eest NII soolane, et pärast tuli pool päeva veel juustest soola välja ja silmad kipitasid hullult.
Andres ja Tony käisid mitu korda vees, mulle esialgu aitas ühest korrast :)
Lahkumine Austraaliast oli kurvavõitu, see on üks parimaid reisisihte, mida ette kujutada - me ei pettunud mitte milleski ja kõik ootused-lootused täitusid topelt kuhjaga.
SUURED TÄNUD OLGALE JA ANDRESELE!
kes meid kuni check-inini saatsid (et veenduda meie lahkumises - ;) ha-ha-haaa) ja kes meid nii heas kui halvas saatsid (Tony rahakoti kaotamise-leidmise lugu ma ei julgenudki siia üles riputada, äkki koduste närvid ei pea vastu, igaljuhul oli lool õnnelik lõpp)
Watch out Downunder, one day we´ll be back!
kõht täis, hea olla - sõime just värskelt püütud kalast praadi, Tony võttis mingit birramindit (?) ja mul oli dory, oli teine väääga hea ja õrna lihaga.
see on hästi tüüpiline sõiduteeäär. Ühest ostast justkui meenutaks Poolat ja siis jällegi need palmid... ;)
üks näide vaiadel majast, see oli veel selline paras tondiloss ka.
26.01 Brisbane
AUSTRALIA DAY
Queens Street lihtsalt on NII mõnus koht, kus oleskleda
Pärismaalaste kunst on absolutely stunning and outstanding and eyecatching
minust jäi ta sinna maha... kodus on meil kõik riiulid kive täis, ikka igast riigist :) pole hullu, et meie hiigelsuure spetsiaalse matkaseljakoti igavesti vastupidav sang katki läks- peaasi, et kivid turvaliselt koju jõuavad ;) enne kiwidemaalt siia Downunder´sse jõudmist kaalus kott 20kg, aga mis sellest... ;) ha-ha-haaa
Australia Day tähistamine suurejoonelise ilustulestikuga. Pärast uudistest nägime, kuidas teised linnad (nt Sydney, Melbourne, Cairns, Perth) tähistasid pidupäeva, siis tundus küll, et kõige lahjem oli siin, Brisbane´is. Kus toimus prussakate võidujooks, kus sigade võidujooks, kus esinesid Lifeguardid veeshowga, kus rivistati kaatrid ja purjekad rahvale üles, kus toimus paraad, jne Küsisime vähemalt 10-lt kohalikult, et mida nad siis õigupoolest tähistavad, vastust me ei saanudki - nad ei teadnud ja tundus, et neil polnud sellest põhjusest sooja ega külma - peaasi, et oli suur pidu. Aga eks ta vist esimeste sisserännanute (first settlers) meenustus-mälestuspüha on (ehkki nad on siin nii palju kurja korda saatnud, et nendele mõeldes on häbi olla inimene).
meie fantastilised võõrustajad Brisbane´is! Olga ja Andres. Mida me küll ilma teieta oleks näinud? ilmselt vaid kesklinna :)
ma pean ka ikka pildile mahtuma :) mäe peal, linna vaadet nautimas pärast ilutulestikku
Ma ei tea, kas selle nimi on kohanemine või äratundmisrõõm, igaljuhul täna mul enam palav polnud ja ka niiske mitte, ehkki ilmanäitajad olid kõik samad. Täiesti mõnus soe olemine, as long as you have your bottle of water and a pot of sunshine cream with you :) siit maalt lahkumine läheb homme raskeks - liiga lühike oli see aeg... aga ma juba tean ja tunnen, et siia tuleme me tagasi :) no matter what...
selle nähtuse nimi on korralik padukas, aga "muidu meil siin vihma ei saja..."
...bla-bla-blaaa :)))
sadas eile õhtul
Pärast nädalast viibimist kuklapoolel vastupidises aja- ja kliimavööndis ning pärast igaõhtust pulkadega chinese söömist saabus lõpuks see hetk, kus Tonyl oli juhe koos ja ta polnud enam võimeline adekvaatselt hindama, kummas käes käib kahvel ja kummas nuga. See on autentne näide elust enesest...
Jälgi minu tosse - need on pärast 10-päevast intensiivset rinngitrampimist endiselt valged - kas nad oleksid seda ka suvises Eestis? ha-ha-haaa
HA-HA-HAAAA ;))))
Vot need on ÕIGED ja TÕELISED kängururauad, mis võivad su elu pimedal teel päästa, mujal on nad rohkem iluasjad...
Nii siin kui Uus-Meremaal tuleb uudistest vaid negatiivseid sündmusi, vahetasime kanalit ja mis me leidsime - Prantsuse uudised... ega need paremad polnud...
nii, vaadake nüüd hoolega - siit saab maailma PARIMAT jäätist. Värskeid puuvilju sisaldavat pehmet jäätist, mis murrab südame... Tänu Olgale on meil nüüd uus lemmikpuuvili - mango. Olen Eestis korra proovinud, aga mingit muljet ta mulle ei avaldanud. Siin viib lausa sõrmed alla, nii mahlane ja magus. Tundub, et ka väga toitev.
oma lemmikuid nägin ma ka siin maal :)
26.01
AUSTRALIA ZOO
see on nüüd see koht, mis oli üheks mõjuvaks põhjuseks tulla Austraaliasse ja just Brisbane´i (Zoo asub siin lähedal).
Emotsionaalne nagu ma olen - ilma rõõmupisarateta siin ei saa. Kui sa oled millestki nii kaugest ja kättesaamatust nii kaua unistanud ja nüüd on viimaks võimalus seda ka oma silmaga näha, siis seda tunnet ei saa kirjeldada...
Selle loomaaia loojaks oli Steve Irwin - the famous Crocodile Hunter, kes hiljuti õnnetult astelrai torkest surma sai (ma ei ole raamatut temast jõudnud veel korralikult läbi lugeda, aga alustasin juba). Siin on kõik Austraalia native ja inimese poolt lolli peaga sissetoodud loomad ning ka mõned teiste kontinentide linnud-loomad-roomajad oma fantastilises keskkonnas.
Mitu korda päevas korraldatakse täisshow, kus tutvustatkse neid loomi, räägitakse loomade ja looduse hoidmisest, jne ja kõike seda lõbusas ja vaimuks võtmes, naeravad nii lapsed kui puruvanad.
perekond Ruud
modell - Emu
Wetlandi elanikud
Dingode puhkehetk
2 imearmsat ja heasüdamlikku ja muldvana kilpkonna
kirjude papagoide valik oli lai, showl esinesid ka väljaõpetatud linnud
opossumionud
muljetavaldav show, peaosas hr Croco
Croco
The world´s deadliest... Brown snake
soolasevee krokodill, Watch out!!!
ilma selle loomata poleks Austraalia Austraalia
25.01 Brsibane
Nii, nüüd oleme ametlikult ühe öö ka Queenslandis maganud. Hommikul kell 06.30 oli uni täiesti läinud, meil mõlemal. Nüüd on küll see ajavöönditevärk segi, Eestis oli sellal kell 22.30...
tegime hommikul väikese tiiru ümberkaudsetel tänavatel. Oleme päris kesklinnas. 10 minutit ja nahk läbimärg.
Kell 10.00 tuli Andres, Olga mees, ja näitas meile linna. Nad on siin elanud 2 aastat ja teavad kohalikust elust ikka päris palju.
Citys, mõnus olemise-hängimise-shoppamise-chillimise tänav
me ikka päriselt käisime seal :())
Sõitsime jõe (Brisbane´i jõgi) äärde, kus on mangroovimets, terve ookeanikallas pidi siinpool selline olema, kui sisse astud, oled vööni mudas, seal aga elavad ju ka loomakesed... Yaäkk... Ka jõgi ise on siin soolane ja kõiksugu mereloomad, k.a. haid satuvad siia. Jõgi aga läbi ei paista, selline kollane (kunagisest lubjakivi kaevandamisest). Head ujumist!
väsinud rännumees
modernsem linn kui Auckland, kuid loomulikult mitte nii kaasaegne kui Sydney
rahvaarv 1,5 milli, rohkem kui Eestis :) linnapildis tundub asiaate vähem olevat ja hinnad ka sutsu leebemad kui Sydneys.
Käisime muuseumis, loomade topised olid kõrvuti, et nende suuruseid võrrelda.
24.01 - lahkumine Kiwidemaalt
Pakkisime hommikul oma varanatukese kokku (üllataval ;) kombel tundus kotte kuidagi palju olevat - mitte et me miskit erilist ostnud oleks...)
ja läksime viimast korda linna peale jalutama. Auckland on hästi lahesopiline, vaatasime nüüd teisele poole.
selliseid unistuste segasummasuvilaid nägime teisigi, kui saaks, asuks kohe sisse elama... :)
viimane vaade linnale, jälle uuest küljest
seda rohelist vett ja lopsakat rannaloodust jääme kindlasti taga igatsema, ehkki sellist vaatepilti päris igal pool Kiwidemaal pole
And off we are to Aussies again!
Kõige kehvema maitseelamuse saime tänasest lennust, mul maitsetu kala maitsetu juurvilja ja riisiga, Tonyl paljutõotav tallepraad, mis oli väga koriandrises kastmes (üks väheseid maitseaineid, mida ma absoluutselt ei kannata), lisandiks maitsetud kaalikapüree kuubikud. Veinist ma parem ei räägigi, ei kõlvanud teine üldse... Meie ette sattus istuma mees, kes põeb lennufoobiat. Vaeseke, poole peal tuli sihuke turbulents, millist ma varem küll kogenud pole, aga kuivõrd filmis oli hästi põnev koht, siis läks see elamus meist mööda...
24.01 - saabumine Aussidemaale, Brisbane´i
meie elu üks ebameeldivamaid, närvesöövamaid, nõmedamaid, alandavamaid, jne hetki on siis nüüd käes - Austraalia toll. Sydneysse saabudes polnud hullu, deklareerisime kõik, mida vaja, vastasime rutiinsetele küsimustele ja võisimegi minna. Me naiivsed arvasime, et nii see värk käibki, võta näpust, kui tollisaal ikka pooltühi on ja tolliametnik oma leiva korralikult välja tahab teenida, siis 2 ontlikku eestlast 4 suure kotiga on just see saak, mida rabada. 2 tollimeest, kummikindad tõmmati kätte ja sobramine kottides võis alata.
Ah jaa, enne seda küsitleti meid vähemalt 15 minutit, vaadati dokumente eest tahapoole ja tagant ettepoole, kõik kodus tehtud kollaste Post-It paberite märkmed läksid ka loosi... Piinliku täpsusega vaadati meie isiklikke asju, kottide siseküljed kontrolliti "CSI meetoditega" üle, samal ajal ikka mõnusat ristküsitlust tehes. Teine kutt kogu aeg jälgis (meie reaktsiooni?). Täiesti õõvastav. Kõige hullem hetk saabus siis, kui tõmmati välja pakitud kingitus tuttavalt tuttavatele, kes meile lennujaama vastu pidid tulema. Ma ei mäletanud, mis seal pakis on (mulle öeldi küll ja ma vist isegi vaatasin), absoluutselt ei meenunud ja onkel ju küsis enne, kas ma ikka ise pakkisin oma asjad. Kuidas ma siis ei tea nüüd. Midagi ma talle keerutasin ja pobisesin, endal kõhus keeramas. Ok, ta vaatas ise sisse ja sellega see lõppes.
Viimane, see kõige suurem kott jäi vaatamata, möödunud oli peaaegu 1 tund. Ju nad veendusid, et oleme ohutud, vm, igatahes saime lõpuks tulema. Kui keegi oleks nüüd suitsu pakkunud, oleksin ilmselt terve paki võtnud...
Olga oligi vastas. Tänud talle!!! Olime omadega täiesti läbi... Hotellis vaatasime, mis pakikese Olga meile kaasa andis - väike toidumoon õhtuks ja linnakaardid, voldikud, jne. NII ARMAS, AITÄH!!!!!!
Õue astudes võttis meid vastu üle 30-kraadine kuumus ja tohutu niiskus. Absoluutselt mingit rolli ei mängi siinmaal see, mitu kraadi näitab kraadiklaas, vaid see, kas piirkond on niiske või mitte. Sydney ja Canberra on hästi kuivad kohad, seal on 30C täiesti normaalselt talutav igale inimesele (ka keskmisele eestlasele), Brisbane´i meeletu niiskus on palju hullem. 5-minutiga olid riided nagu kleepekad keha küljes kinni. Hingata raske, liikuda võimatu ...
lihtsalt vahva vaatepilt
Ilma korraliku konditsioneerita siin kaua vastu ei pea. Undas teine meil vaikselt öö läbi, kui hetkeks seisma panid, siis oli kohe palavus tagasi. Tänapäevaseid maju ehitatakse "papist", kivist tehti hallidel aegadel ennevanasti, kuigi oleks palju nutikam. Papp laseb sooja kohe läbi. Majad ehitatakse ka tihtipeale vaiadele, et tuul alt läbi käiks ja jahutaks, äärmiselt koledad majad linnapildis. Proovin mõne hiljem pildile püüda :)
Kuna internet siia maailmanurka veel hästi kohale pole jõudnud, siis uudiseid meist kuulete kaootiliselt, loe: siis, kui me juhuslikult mõne internetikohviku leiame. Siiani pole veel leidnud. Hotellis on mingi klikiaegne süsteem, vähemalt meilidele pääsesin ligi.
üksik sõber teel
siin ruumis Istanbulis smookida ei tohi !!!
bling-bling
bling-bling, vol2
Sydneys elavad Austraalia mürgiseimad ämblikud, kohtusime Mr Spideriga otse tänaval
nii õnnetut jõulupuud pole me veel näinud, Auckland
siin all ja kõrval on mõned reisi jooksul kogunenud kummalised või naljakad pildid
selle venna maine teekond lõppes kahjuks traatides, väike valearvestus... kajalood ilmselt made in China...
mingi uus riik???????
nüüd on Pipi isa asukoht lõpuks tuvastatud...
postide küljes on merekarbid, millest ...turistidele süüa tehakse... otse resto all =)
ei jää ükski mastiff me silmadele märkamata :())
mõista-mõista mis joogid on pildil, Dubai
23.01 kell on 22.45
uudised telekast !!!!!!!
23.01 AUCKLAND
Eile juhtus see, mida ükski põhjamaalane ei tohiks teha - minna mütsiga päikest lööma...
Eeljutuks nii palju, et minu suhtumine kuumusesse sai Austraalias olles täiesti uue dimensiooni, siiani ei olnud ma veel tundnud ilma, mis minu jaoks talumatult palav :) aga 45 C alates jõuab see piir ikka kätte küll. Selline kuumus näpistab (!) kintsu nii et vähe. Kiwidemaale saabudes võttis meid palju jahedam ilm vastu: pilved, külm tuul, jne, loomulikult "ununes" päikesekreem (mida on 3 eri sorti kaasas) kotti ja ega me ju vaadanud, et sisuliselt asub Auckland Sydneyga samal laiusel ... Mul kärssas nina ära, nagu alati, mujalt ma nii lihtsalt ei põle, aga see, mis juhtus Tonyga täna, on lihtsalt halenaljakas ja vägagi õpetlik:
Täna käisime mere ääres, jalutasime kokku vist üle 10 km.
Vesi on hästi hele-roheline, kohe kutsub vette...
mitte et minul seda kiusatust oleks olnud, ikka Tonyl :) Jube soolane vesi, ma ei kurista haigena oma kurku ka nii soolasega... Tony tuli päris käbedalt veest välja, põhjus väga lihtne: ta kartis, et keegi torkab-hammustab teda kohe-kohe. Me nimelt käisime just enne Kelly Tarltonsi maailmakuulsas akvaariumis, kus olid suured haid, raid, jne...
ilma välguta tehtud pildid, mõni võib olla udune, mõni segane...
korilusega tegeldakse palju, kas te saate aru - nad püüavad spinninguga kilusid! Olete midagi nii crazyt enne kuulnud?
Igal endast lugupidaval linnal näib olevat oma Vabadusesammas...
WELCOME TO NEW ZEALAND, WELCOME TO AUCKLAND!!! Viva maasikad!!!! Oops, teil seal Eestis on vist talv ja lumi ;)
Tony nõrkus - kõrged majad, eriti alt pildistatuna, cool
Rahast. Toidupoe hinnad on sutsu kallimad kui meil. Riidepoes on kallis, shoppamisest pole mõtet unistadagi, lihtsalt ei tahaks (nii nõmedate) riiete eest iial nii palju välja käia. Jalanõud on veel hullemad, NII mõtetult kallid. Käime õhtuti hiina kiirtoitu söömas, mmm kui hea...
Kalapoeg Nemo
maailma kõige mürgisem kala - Stone Fish
üle 2-meetrised astelraid, kes kaaluvad üle 200 kg (see loom, kes tappis Steve Irwini)
nendest tahtis ta omale hula-hula seelikut teha ;)
Arturi lemmikud, neid oli seal palju, päris lume sees, klaasi taga
Krista lemmikud, merihobusekesed
Kus meie jaht nüüd oligi...
... üles leidsime
Loodus on ilus, see on toakase (hiina kase?) üleni õites põõsas
see lummav roheline vesi
22.01 Auckland, Zealandia
Esimesed muljed Kiwidemaalt on nüüd läbi seeditud.
Suvi on siin täitsa Eestipärane - vilus jahe, päikse käes niiske kuumus, merelt (vabandust, ookeanilt) puhub külm tuul, ehk siis kanna jakikest alati kaasas. Ilmselt on suurim klimaatiline erinevus selles, et talved on siin pehmed, mis võimaldab palme jm soojalembeseid taimi kasvatada. Isegi muru sees kasvav umbrohi on täpselt sama, mis meil, arvukatest tammedest rääkimata...
Linn on vägagi koloniaalstiilis
kõrghooneid on vähe, kuigi lõunapoolkera kõrgeim hoone asub just siin:
Sky Towewer, 328 m
meie hotell asub peaaegu selle kõrval, nii on hea, ei eksi ära :)
Käisime maooride kultuuriga tutvumas Aucklandi muuseumis, need kujud (jälle läks õige mini meelest) võivad olla hästi suured ja parajalt hirmuäratavad
Kõik siin linnas rõhutab ja soosib backpackersite turismi, hipisidki oleme kohanud (fotokas polnud käepärast)
väsinud seljakotirändur teiselt poolt maakera
öises linnas
dilemma turul, esimene riideese reisi jooksul, mida ma omale soetama hakkasin, eks siis hiljem näe, kumma valisin ;) linane, muide...
Telekast tulid just uudised, kus öeldi, et Uus-Meremaa on kinnisvara ostmise kalliduselt maailmas 2.kohal, 1. on ... ei ole Ameerika, on hoopis Austraalia! Ämmaemandatele okeks siin kohe ja praegu palju tööd, nende järele on lausa karjuv vajadus. Keegi huvitatud? Contact New Zealand
Söömine on siin veidi kallim kui Tallinna kesklinnas, aga ega Aussidemaalgi odavam just polnud, pigem isegi kallim. Õllepudel maksab Austraalias (siin pole veel ostnud) meie rahas 20-25 ühikut.
lammas on siin püha loom ja teda jagub tõesti igale poole ;)
vaade lasteaiale
sellised need kohalikud ehk maoorid, keda on palju, välja näevad, ehkki linnapildis kaunistamata. Maoori kutid on hästi armsad... Kui kedagi saab nimetada ülekaaluliseks, siis on need just maoorid - võibolla on see jõukuse märgiks? Valgete inimeste puhul torkab silma see, kui VALGE nahaga nad on, c`mon - suvi ju, ma pole isegi talvel nii valge...
turist muuseumis - kui kuhugi ronida saab, siis ta sinna ka ronib...
väsinud turist megalahedas "muuseumi osakonnas" puhkamas. siin saavad lapsed ja lapsemeelsed kõike ise näppida-katsuda-proovida, vahva...
Tammehiis, päris ehtne ja väga muljetavaldav, suures pargis
väike puhkehetk pargikeses
21.01
Lahkumine Sydneyst. Kurb, sest see linn on raudselt meie mõlem maailma mõnusaima linna TOP-5 seas :) foto lennukist
Lennujaamas. Oleme check-in järjekorras. Kus on passid? Kus ON passid? KUS ON PASSID? KUS ON PASSSSID????? Kiire kõne hotelli, jah, nad on tõesti meie toas voodi peal koos rahavööga (Oh, Dear!) Jumal tänatud, et täna oli receptionis tööl see normaalsem kutt, organiseeris takso ja saatis meie asjad lennujaama. Olgu ta elu ilus! Loodetavasti enam hullemaks ei lähe, nüüd on ekstreemsused kõik (?) järele proovitud (lennukist olen maha jäänud, viimasena peale olen saanud, valjuhääldist on taga otsitud, aitab küll...)
Sure we are that ´tis for sure is the place to return, no doubt about that, one day not far away ;)
KIA ORA AOTEAROA!
(te ei saanud aru? see on maoori keeles Tere Uus-Meremaa, elementaarne...)
21.01 kell 16.00 Auckland (Eestis 05.00, ajavahe 11 tundi)
tollis (nagu Aussidemaal, tuleb ka siin oma asju deklareerida), tädi soovib näha meie tagasisõidupileteid. Kus need on??????????????????????? No miks just täna sellised paanikahood juhtuvad? Selgus, et olin need enne kiiruga valesse sahtlisse kotis pannud, seest käis juba väga kõhe tunne läbi... Kõik OK
fotod lennukist
20.01 Sydney
Tänaseks olid meil väga suured plaanid, mis täitusid 120%-liselt! Järgnev jutt on jube pikk...
Äratus kell 06.20, hommikusöök kell 07.00 - kuid keda polnud kohal? - hotellipidajat, jäi teine hiljaks, meie aga tahtsime nii varakult jalga lasta kui võimalik. OK, saime söödud. Kiirustasime pooljoostes paar kilomeetrit linna poole (meie hotell on ebamugavalt kaugel nii metroost kui kesklinnast), et jõuda õigeks ajaks tuuri korraldava väikebussi peale. Jõudsimegi, kokku oli meid 14 inimest (UK-st, Jaapanist, Koreast, Vietnamist, Indiast). Reklaambroshüür, millega olin eelneval ööl tutvunud, lubas palju ja näis nii ahvatlev, et haarasin öösel kell 03.30 toru ja broneerisin selle reisi (siin pea kõik teenindus 24/7 kättesaadav).
Sõit võis alata. Sõit, mida ma iial ei unusta ja mis panin mind esimest korda aru saama, et ma olen tõeliselt - siin ja praegu - Austraalias. Meile sattus supergiid, Brent, kes oli küll veidi ninakas ja lubas endale kohati liiga isiklikke nalju, kuid kes teadis Austraaliast absoluutselt kõike ja kes näis võtvat oma südameasjaks meie seltskonna harimise.
Esimene sõit kestis tund ja meid viidi Featherdale Wildlife Parki. Mida siis nägime? Koaalasid, keda sai silitada; känguruid, keda sai sügada ja kallistada, jne. Kui te arvate, et koaalad on maailma nunnumad loomad, siis te... ei eksi, nad lihtsalt on elusast peast veel nunnumad ja päris suured.
Kängurud, wallabyd (väiksemad), wallarood (eelmiste vahepealse suurusega) on lähedalt nii halearmsad, need seal olid harjunud külastajatelt süüa saama (nende toitu müüdi) ja olid käitusid nagu tõelised lemmikloomad.
Ühes aedikus jooksid ringi hirmnaljakad loomad - wombatid, sellised meie Mossu keha meenutavad, karmikarvalised ja töntsi peaga kukkurlased.
Teises aedikus jooksis nagu hull ringi üks suur emu, keda oli võimatu pildile saada, sest ta tegi ettearvamatuid jänesehaake ???!!!, iibised jalutasid üldse seal, kus ise tahtsid. Väikses roomajatemajas nägime haaravat vaatepilti - maotalitaja ronis puuri puhastama suurte madude (mitmuses!) juurde, kelle kohta näitas sildike, et nad asuvad mürgitugevuse edetabelis maailmas 13.kohal... lisaks näppis ta neid ja tõstis konksuga ühest kohast teise. Loomulikult nägi ta ka seda, et tal oli üks andunud fotokaga fänn teisel pool klaasseina, eks ta siis proovis makmimaalselt head etendust anda. Mul hakkas lõpuks hirm, et mis siis, kui ta libastub neile otsa ja nii suundusin järgmise puuri juurde.
.
Veel üks haruldane ja naljakas loom jooksis ümber oma põõsa. Sipelgasiil, üks kahest munevast imetajast maailmas (teine on nokkloom).
Mida õppisime? Seda, et kängurud on ainsad loomad maailmas, kes toitu seedides ei eralda metaangaasi ehk siis ei lase p...u; nende liha on maailma toitvaim, sisaldab 95 % proteiini, nad paljunevad kiiremini kui oskate arvata ja nad põhjustavad öösiti palju raskeid liiklusavariisid, hüpates karjaga teele (siit ka kängururaua leiutis autodele). Veel seda, et wombati junn on ainulaadselt neljakandiline tänu oma seedetrakti ja anatoomiale. Koaala tähendab pärimaalaste keeles ... (küll üks päev meelde tagasi tuleb). Koaalad nuusutavad enne söömist eukalüptilehti, sest lõhna järgi saavad aru, kui toksiline see on. Nende seedimine on kohandatud noorte lehtede söömiseks, vanad on liiga mürgised.
Edasi sõitsime Austraalia Grand Canyoniks kutsutavasse Blue Mountainsisse. Jättis fantastilise elamuse, pilte tegime nii et vähe (täna sai kokku tehtud üle 500 foto...). Maastik ümberringi oli selline nagu filmides nähtud - igerikud-kõverad põõsad, kivid, okka-liivasegune maapind. Peaaegu nagu outback. (pildid kõrval)
Sealt suundusime vihmametsa. Austraalias on palju erinevat tüüpi vihmametsi, see oli mild-tempered rainforest. Täiesti unustamatu elamus, kuna mets oli mägede jalamil, siis viis üles, alla ja küljepeale meid kas cableway, railway või mingi kolmas asi, millel oli ka klaasist põhi, et alla kuristikku vaadata. Mitme meetrised sõnajalataimed, liaanid, jne. Metsa oli ehitatud spets laudtee, jumala eest ei tohtinud rajalt kõrvale astuda (see kehtib kõikjal), kuna maailma 10st kõige mürgisemast maost elab Aussidemaal 8... ja maole peale astudes ei hakka eelnevalt tuluke vilkuma. Statistiliselt sureb maohammustuste kätte Austraaliast aastas siiski äärmiselt vähe inimesi ja needki juhtumid olevat mõttetult tobedad - ettevaatamatus ja lauslollus. Niisiis, madusid nägime õnneks vaid loomapargis klaasi taga. Vihmamets oli nii ilus, puudu jäi vaid ahvide kisast (neid loomi sellel mandril ei ela), kuid seda võid igaüks endale ise ette kujutada :)
Piknikku pidas meie seltskond maalilist kuristikuvaadet nautides. Brent õpetas mehi aborigeenide (50 000 a vana kultuur) rahvuspilli didgeridood (tänan, Sirly!) mängima, nalja sai palju, sest algajatel kukub see sama häälega välja kui peeretamine...
Ka bumerangi viskamist õpetas Brent. Selgus, et meie seltskonnas on vähestel lootust - käsi ei kuula mõistust. Visata tuleb vertikaalselt kella ühe asendis. Igal juhul Brenti visatud bumerangid tulid kõik laia kaarega lähedusse tagasi. Bumerangid on pärit just Sydney ümbruse hõimudelt ja sellega püüti/püütakse ... mida? - linde. (otsi pildilt bumerangi...)
Tagasiteel põikasime sisse Olümpiakülla, staadionile päris ei saanud, kuid huvitav oli ikkagi. Need majad, kus elasid sportlased, on eraisikutele maha müüdud. Pärastlõunaseks kellaajaks oli õhusoojus tõusnud tublisti üle 40C kraadi, kuum tuul võimendas seda veelgi. Ei saaks öelda, et ma selle üle kurtsin - küllap ma eelmises elus ikka kusagil ekvaatori läheduses elasin... :)
Olümpiaküla läheduses viidi meid laevaga, millega saime tagasi kesklinna. Ta sõitis nii kiiresti ja tuul oli nii tugev, et kartsin oma juustest ilma jääda. vahepeal pritsis veel vett ka näkku, mille peale mul kohe külm hakkas (ja mille eest ma Tonylt kohe etteheitva pilgu teenisin - kui temperatuur ikka alla 30C langeb, siis Merilynil kohe kananahk ihul)
Sadamast lonkisime kodu poole, jalad ja lihased kanged, fotokas üle 500 uue pildi ja õnnelikud nagu me olime.
Tänane õhtusöök on udupeen kulinaarne elamus. Otsustasime mitte süüa väljas, vaid hotellitoas, kahjuks pannakse enamus poode siin kuuest kinni, seega toidupoe valikut polnudki. Pärast pikka otsisimist leidsime ühe lahtioleva poekese ja nälg on ju poes "hea" teejuht - hea, et me päris kõike kokku ei ostnud ;) hommikul lendame Uus-Meremaale, kuhu ei tohi grammigi toiduaineid kaasa võtta, nii et kõik tuleb ka ära süüa. Siin meie pidulaud:
Menüü
tuunikala päikesekuivatatud tomati ja basiilikaga (lihtsalt viib keele alla); "pannkooksaiad" (võimatu kirjeldada, mis see täpselt on, aga igal juhul jube head); cheddari juust (mille kilohind siin alla 60,- eeku!); suured ploomid "Black Amber" (häiriva kõrvalmaitsega); litchid (mitte litsid); banaanid "Lady´s Fingers" (sellised lapikud ja kummalise maitsega); papaia (esimene amps maitses kui seenekastmese lusikaga tõstetud melonitükk, iga järgmine muutus juba paremaks); 3,6% piim (mis oli Eesti piimast parema maitsega!!!); Tootheys Extra Dry õlu.
MULJEID LINNAST VÄLJAS
Blue Mountains
tüüpiline maastik maal
tõestus (eelkõige iseendale), et ma ikka tõepoolest seal käisin
põõsaalused, vägagi iseloomulik
vihmametsas
puhkepeatus metsas, kunagi ammu söekaevuritele ehitatud onnis
vihmametsas
minu uus sõber Ruu
koaalad tuduvad päevas 20 h ...
sel pildil krokosid pole, aga Põhja-Austraalias elavad nad ka soolases vees, Watch out!
Olümpiakülas
lähenedes Sydneyle mere poolt
Harbour Bridge, sedakorda siis alt läbi sõites
19.01 SYDNEY
teine päev Sydneys. Hommik algas varase jalutuskäiguga pargis, mille käigus jõudis meieni teadmine, miks Sydneys selline kummaline tunne tekib.
Sydney on see vaieldamatult metropol, maailmalinn, nagu London, Pariis, New York (seal pole veel käinud), kuid temas on midagi, mida teistes kohtades pole (jätame Big Apple´i välja). Gotcha! see on tunne nagu jalutaks loomaaias, aga tegelikult ju mitte. Kuna Sydney on hästi roheline linn, siis on siin palju puid ja puude otsas elavad.. kes? - linnud, õige! Millised linnud? Aga sellised, kes meil loomaaias häält teevad :)
Täna käisime Australian Museumis. Pilte maksis 10 audit, mida selle natukese eest ikka tahta? Surprise!!! Nii toredat ja asjalikku muuseumi ei leia just igalpoolt. Fantastiline ülevaade aborigeenide ehk siis indigenious peoples elust-olust-ajaloost.
pärismaalane fotol
pole vist kivimit, mida Austraaliast ei leia
pärismaalaste kunst on hästi põnev ja huvitav
huvitav, kas klassis vabu kohti on veel?
"punane" busy linnaosa ;)
appiii, kuhu me nüüd sattusime? - igas endast lugupidaval suurlinnal on tingimata oma tore Chinatown :)
mida näete pildil?
see on kassikanga kudumise erinevad võtted. Lapsepõlv, tuli meelde? Muuseumis seina peal
18.01 SYDNEY
Maandusime Austraalias kell 09.00 (Eesti aja järgi 24.00).
Pildil on esimene mulje sellest linnast - astusime just välja lennujaamast, õhk oli väga soe, kuid tuul hästi tugev. Palmid, puhtad teed, hele-helesinine taevas.
Tunnistan siinkohal ausalt üles, et nii Tony kui minu eelnev suhtumine Sydneysse oli leige, pidasime seda linnaks, mida kõik turistid peavad külastama ja siis ühest suust kiitma, nägemata tegelikku Austraaliat. Võibolla just tänu sellele, et meil puudusid "kõrged ootused" sattusime linna, millesse armusime esimese hetkega -
SYDNEY ON MAAILMA ÜKS MÕNUSAMAID LINNU, AUSÕNA!!!!!
nüüd vaadake pilte kõrvalveerust ja siis tulge siia tagasi :)
selles fotos on seda feelingut, mida Sydneyski
Harbour Bridge kaugelt ...
... ja lähedalt
vaade linnale ...
... ja Opera House´ile
Parlamendihoone
Sydney Hospital
õhtu
Kohalikud on äärmiselt sõbralikud, müüjad küsivad lobisevad ja uurivad, kust pärit oleme ja TEAVAD (!) enamasti, kus Eesti asub. Antakse lahkelt nõu, kuhu ja kuidas minna. Meie hotell asub linna südamest 20-minutilise jalutusekaugusel, tänu sellele nägime ka hästi palju.
Lõuna ajal oli päike nii kuum, et hiilisime mööda puualuseid, sest ajud ähvardasid üles sulada. Merelt tuli aga väga tugev tuul, mis tõi kananaha ihule. Vaatamata lõunapäikesele, toimus ühes pargis jalkamats ja poksitund...
Hinnad on poodides meie omade sarnased, autokütus aga odavam. Jalgrattaga peaaegu ei sõideta, kuid jooksmine näikse olevat äärmiselt popp, ka siis, kui joosta tegelikult ei osatagi... ;)
siin on ainult mõned tahud sellest, millisena Sydney meile südamesse jäi
Sydney on kaasaegne linn, ...
romantiline linn, ...
metsik linn, ...
vastuoluline linn, ...
õrn linn, ...
elav linn, ...
unine linn, ...
lilleline linn, ...
mitmepalgeline linn, ...
roheline linn, ...
"kõrge" linn ...
17.01 Bangkoki lennujaam
Vahemaandumine
Pärast 10 tundi lendu on jalutamine tõeliselt luksuslik ja armas tegevus, kõik kondid on istumisest kanged. Lennuk on küll pikk ja mitme-mitmerealine ja seal saab ka liikuda, kuid no see pole ju see...
niisiis, kulus igasugune liikumine,
ringutamine
ja venitamine igati ära,
Selleks anti aega umbes pool tundi. Edasi ootas 8 tundi Sydneysse. Pardal üle 400 inimese. Iga viimne kui koht oli hõivatud. Süüa pakuti kana riisiga udupeenes oakastmes ja palju muud head ja paremat. Söögist ja joogist küll puudust ei tundnud. Filmide, mängude ja muusika valik oli nii suur ja kaasaegne, et isegi igav ei hakanud. Valida sai nt filme, mis alles sel sügisel valminud või vanu klassikuid...
valik mänge...
üks väike osa meie lennukist seestpoolt
Lõunamaa lennujaamades paistab olevat kombeks sees palme kasvatada, silmal nii ilus vaadata
öösel kell 03.00 (oli vist) ja ikka on seal palju inimesi liikvel ...
see vahva lõbus nurgake lihtsalt pidi pildi peale saama :)
kell: 03.15 (kohalik aeg)
koht: DUBAI lennujaam
olek: kohutavalt kapsas
suurim soov: magada voodis inimese moodi
Sõitsime Eestist ära esmaspäeval, 14.01, kell 23.00. Esmalt autoga Riiga, jõudsime lennujaama kell 04.00, tegime "aega parajaks", lennuk väljus Istanbuli kell 06.35. Niisiis, see öö jäi vahele. Jõudsime Türki kella 10.00 paiku. Vastu võttis külm ilm, +6 kraadi, "Tere Lõunamaa", olime oma talveriided jätnud kõik Riia lennujaama autosse. Minusugusele külmavaresele polnud seda piiska küll enam vaja, olin niigi eelnevatel päevadel suutnud totaalselt haigeks jääda (2 päeva varem polnud mul piiksugi häält, lisaks köhin nagu hobune ja silm on peas punane kui jänesel, jne).
Istanbulis läksime linna peale, saime teel tuttavaks ühe neiuga Jeruusalemmast, kes oli otsustanud minna Indiat avastama, oli teine selline tore bägpäkker, kes pidas meid noorteks üliõpilasteks (ha-ha-haaa). Külmetasin ja lõdisesin, muidu oli väga omapäraselt vahva linn - nii täis ehitatud ja kirevat linna pole ma veel näinud. Käisime Grand Bazaaril, mis kahtlaselt meenutas väga meie Kadaka turgu... Sõime viimasel peal maitsvaid "asju", pildid siin:
ja
türgi kohv loomulikult juua ei kõlvanud. Natuke sõitsime linna peal ringi ka taksoga. Kui kogu muu elu tundus suhteliselt kallis (vähemalt Istanbuli kesklinn küll), siis taksosõit on küll odav lõbu. Kella 17.30 jõudsime juba kodusesse Istanbuli lennujaama tagasi. Sõime mõttetult kallist, aga jube head kebabit (Artur, Pariisis söödud kebab ei jäänud sellele tegelikult teps mitte alla!). Kell 19.30 tervitas maailma parima teenindusega lennufirmaks valitud Emirates meid oma pardal ja sõit Dubaisse võis alata. Pakuti talleliha baklazhaani sisse keeratult (mmm, kui hea), täidetud tsukiinit, jm hõrgutisi. Kes mängis videoängu, kes vaatas CSI-d...
Dubaisse maandusime kell 01.50.
See pilt Dubai International Airportist on mõeldud eelkõige Arturile ja Madisele :)
Ehkki jõudsime lennujaama südaöösel käis siin väga vilgas sipelgapesa meenutav tegevus. Kõikidest tegelastest, keda siin näha on, ma pilti teha küll ei julgenud - ilmselt on selles Paabelis tornis kõikvõimalikud rahvused esindatud.
Tänu väga intensiivsele lennujaama valjuhäälditädi tööle, on mul nüüd ka araabia numbrid 0-10 selged :)) sorar, oahed, falah, sita... jne ;)
Magamisest ei tule siin loomulikut KA midagi välja ja lennuk Sydneysse väljub kell 08.10, boarding algab juba 2 tundi varem. Niisiis tabas mind reisipäeviku-vaim, Tony, kes võitleb juba teist ööd vapralt unega, kondab kusagil ringi. Sydneyyse saabume me aga täpselt 24 tundi hiljem (lennuaeg tegelikult u 18 tundi, lihtsalt ajavahe), nii et ka kolmas öö jääb meil vaid und näha korralikust voodist.
La ilaha illah Allah, va Muhammed resul`Allah
Uued uudised siis ehk juba Aussidemaalt.
16.01
ISTANBUL, Türgi
jõudsime lõunamaale ja üllatus-üllatus - ilm oli nii külm ja tuuline nagu kodumaal. Jätsime suure hurraaga kõik oma üleriided Riia lennujaama, kuid nüüd kahetsesime seda väga...
Kes geograafiat õppinud :) see mäletab, et see siin on Bosporuse väin, mis eraldab ...mida?... Euroopat Aasiast
usin kalapüük käis varahommikust peale, kausikestes ujusid kiludest suurte-suurte kaladeni (kahtlustan, et kõrvalolevalt turult toodud...)
Inbal ja Tony, meie reisikaaslane, kes jätkas oma teekonda Indiasse
maju on Istanbulis rohkem, kui kujutlusvõime lubaks oletada, ükskõik kuhu vaatad - ainult majad, majad, majad...
vaade peatänavalt kõrvaltänavale
vitamiine ostmas
kogu protseduur kestis vaid napp minut, kõik oli korrektne ja puhas töö :)
Turul
kohalik fauna
kalli maitsega kiisu
hea isuga kass
hea unega kõuts
tuvionud ja -tädid suure moshee ees
PROLOOG
Aasta 2005 suvi
Estraveli kodulehel on supersoodne Emiratesi lennufirma reklaampakkumine Uus-Meremaale, reisi vältel võimalik külastada väga normaalse lisatasu eest Dubaid, Sri Lankat, Austraaliat, Taid, Indoneesiat, Singapuri, Hongkongi, Malediive, Türgit (võib olla mõne koha unustasin :))
Mõte hakkas liikuma, seda enam, et reiside koha pealt olen kohutav unistaja
Ega see idee Tonytki külmaks jätnud...
"Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover." Mark Twain
läks aasta mööda
2006 suvi
Nüüd on kindel, et talvel me kuhugi sõidame. Kuhu? Troopikasse. Jube raskeks osutus otsustamine, kui ühtäkki võid valida mistahes punkti maailmas, teades, et tõenäoliselt samasugust reisi enam tulevikus ette ei võta.
India? Sri Lanka? Brasiilia? Uus-Meremaa? Tshiili? Austraalia? Madagaskar?
"One’s destination is never a place, but a new way of seeing things." Henry Miller
Kaaludes kõike 10 kandi pealt, hakkasime uurima Madagaskarit.
Tänu sõbranna Kristelile leidsime Estravelist hästi toreda reisikonsultandi Kadi, kes meie soovidega tegelema hakkas. Ning just siis tuli, kui rusikas silmaauku, Emiratesilt taas supersoodne pakkumine Uus-Meremaale. Enam polnud kahtlust - sinna ma lähme. Lisasime "programmi" juurde nii minnes kui tulles Austraalia, Sri Lanka, Singapuri ja Istanbuli. Dubais ja Bangkokis kahjuks lennujaamast välja ei lähegi - aega napib, et nii paljusid kohti külastada. Esialgsed plaanid olid loomulikult suurejoonelisemad, kuid mingil hetkel tuli reaalsustaju õnneks ikka tagasi :)
Otsustasime, et kohapeal vaatame omalkäel ringi, seljakott seljas.
Eesmärk nr 1 - näha loodust
Eesmärk nr 2 - näha metsikut loodust
Eesmärk nr 3 - näha dzhunglit
Eesmärk nr 4 - näha elevante, koaalasid, känguruid, ...madusid vist ka
Eks näis, mida me tegelikult näeme...
Keda huvitab meie reisi eelarve, siis seda me siia üles ei riputa, aga nõu anname meelsasti ;)
"To see once is worth more than hearing a hundred times." African Proverb
siia tulevad fotod :)))