5.11 tagasi teele kodu poole
Siin veel viimased muljed ja pildid enne teeleasumist
Kõik õitseb ja nii ilusti, et tahtsin ka koos õitega pildile jääda :)
meie hotelli basseini ääres - paradiis
ikka veel samas lummuses
sellistes häärberites elavad siis rikkad, luksjahid "ukse" ees
vaade Miamile
mees teab, kuhu mees läheb
sinna alleele võikski uitama jääda
Coconut Grove - rohelusse mattuv vanim linnaosa, kunagi esimene latiinode loodud linn Floridas
ikka veel Coconut Grove - no siin tahaks isegi resideeruda
Selline tihe teedevõrk ümbritseb vist kõiki linnu
South Beachil majade vahel
South Beachil - kuulsaim rand Miamis ja oma kuulsust väärt - ülipikk laia liivariba ja helesinise ookeaniga rand, vesi loomulikult soe :D
Kui millegi kallal norida, siis selle, et Robini juuksed olid pärast randa mikroskoopilisi kive ja liiva ja merekarpide puru täis, mis sealt kuidagi välja ei tahtnud tulla
aga lapsed olid rannas niiiiii õnnelikud
no comments :D
kiire
no ja eks emmegi sai jalad märjaks ;)
ja issigi nautis päikest, seljatagune kattub paljuski Austraalia Gold Coastiga
üksikul saarel - midagi ilusamat on raske unistada, kahjuks ei paista pildilt, et see jahike taamal kannab mereröövlite lippu...
nii kahju on siit ära minna, mitte ei taha koju tagasi, aga tahaks nagu veel veidi siin olla - ka rannapuhkus võiks vist tore olla, meie olime kogu reisi jooksul pool päeva rannas - lastele oli see superlahe elamus, ise väsisin tegelikult sellest mitte midagi tegemisest vaat et rohkemgi ära, kui ringi müttamisest.
USAsse jäi veel palju-palju mida vaadata, ehk siis tuleb tagasi tulla ;)
Avastasin, et ameeriklased on täiesti tavalised inimesed - ei ole alati valmis "Keep smiling" huulil, vaid vahel mossis nagu meiegi ja tiba ülbedki. Parimad mälestused jäid La Jolla rannast, San Diegost, kõrbest ja Florida päiksest
4.11 Florida Keys
Käisime USA lõunatipus ehk Key Westis, tee sinna on läbi laidude (keys), u 250 km pikk, pikim sild on 7 miili)
meie hotellis, ha-ha-haaaa
hall pelikan - neid kohtas ikka hästi tihti, umbes nagu varesed meil ;)
Teel Key Westi, kusagil poole peal
millised jahid - nendega saab teha nii lõbusõtu kui minna kala püüdma
jalapuhkus
Key Westi jõudsime enam-vähem päikseloojanguks
kõige-kõige lõunapoolsemas otsas :D
3.11 Sunshine state :D = Florida
Lahkusime NY-st lõunapaiku, enne seda käisid lapsed koos Janzaga Tussaud vahakujude muuseumis. Kuivõrd mina olen neid vahakujusid paljudes kohtades näinud, siis arvasin, et mis ma sinna ikka kaasa lähen. Aga vot just nüüd oleks pidanud minema :( seal oli olnud ka spets prillidega vaatamiseks 4D-kino, mis tähendab lisaks stereoefektile ka tegevuse tundmist, näiteks, kui ekraanil keegi oksendas, siis vaatajad tundsid piisku ka oma näos, ha-ha-haaa, jne kui tuul puhus, siis puhus ta ka päriselt...
Õhtul hilja-hilja jõudsime Sunshine´i osariiki ehk Floridasse, sadas padukat, õhk oli vähemalt 30 kraadi ja esimese hetkega kleepusid riided selga. Kuni me oma rendiauto-asja ajasime, lõppes ka sadu, nii et märjaks me ei saanud :D
Hotell oli täiega normaalne, koos kööginurgaga ja asukoht - wow, kõrgete ja kallite (ma arvan?) valgete hotellide, palmide ja ranna vahel. Ei miskit nuriseda. Läksime õhtul veel välja väikest seafoodi mekkima, ohh, kui saaks seda iga õhtu teha...
Florida on nii päikseline ja rõõmus osariik, et pole ime, et seda Päikesepaiste osariigiks kutsutakse. Miks meil ei võiks selliseid vahvaid numbrimärke olla???
Hommik, 3.11 algas külastusega Everglades´i rahvusparki, krokodillifarmi.
Me hotell asub Miamis South Beachi vahetus läheduses ehk siis Miami Beachil. Sellised autod on siin igapäevased. Vaade Miamile. Siin on väga palju omavahel sildadega ühendatud saarekesi (nagu Helsingis) ja majad on heledad, enamasti kõrged ja valged (nagu Gold Coastil).
Teel lõunapoole jäi ette mingite tundmatute viljade põld, kus nii kena vikerkaar paistis ;)
Ja need puuviljad siin... maailma parimad melonid ja sama head arbuusid, proovisime ka dragon fruiti (draakonivilja?), mis maitses kui tumepunast värvi kiivi-maasikasegu, siis ostsime veel ka jack fruiti... ;) (seda koleda haisuga vilja, aga maitse oli mittemidagiütlev) ja need kuivatatud mangod... ja need vesikookospähklid, mis on parimad janukustutajad... oeh...
See peaks oleme "heron", neid lendas siin-seal ringi, päris kenad, oleme juba Everglades´i rahvuspargi terrotooriumil
Selle linnu nime ma igaks juhuks ei paku ;)
Sellised olid teeäärsed, mis viisid krokofarmini. nende palmide taga elavad ka krokod... kusagil seal ...
Telekast ei tule viimased 2 nädalat muud kui valimised ja üksteise mahategemine. Praegu, selle reisipäeviku täitmisel, juhib Obama (51%) McCaini (48%) ees
Minu selja taga on "Emake Loodus" - nii suur ja võsane, troopiliselt võsane
need on beebi-krokodillid. Kas teadsite, et USAs elavad nii krokod kui alligaatorid? Esimesed on ohustatud liik ja teisi on palju
need on juba veidi vanemad krokod
jälle veidi vanemad kui eelmised, koos kilpkonnadega
pubekad-krokod, mitte veel täiskasvanud
suured ja laisad. Tahate ehk väikse supluse teha?
nii nunnu, aga kahjuks nii loll - tema ajumaht on vaid pöidlaotsa suurune
Krokodillifarmis toimus ka väike show, kus räägiti ja tehti "trikke" krokodega, pärast oli võimalik neid väikseid dinosauruste sugulasi ka katsuda-hoida
See on päris looduses elav kroko (või alligaator?), me tegime paadiretke rahvuspargis, seal nad mudalompides elasid ;)
Kasvanduse krokodillid sööki ootamas, nagu meie Masha, kes teab minutipealt, millal PEAB süüa saama...
1.11 NY
Deem, avastasime, et hiir(-ed) on kõik meie Mehhikost ostetud küpsised nahka pistnud, mekkinud igast pakist natuke, krrrtt...
Meie hotell asub ikka väga soodsas kohas, mitmed asjad on käe-jala juures. Oleme Broadway teatrite, Time Square´i ja 5-nda avenüü vahel, kohe siinsamas on Rockefeller Center (hiigelsuur pilvelõhkujatest koosnev büroohoonete kompleks, mis on poodidega ühendatud ja kus ees on uisuväli).
Siin nurgal sööme oma hommikusööki ;)
:D
Õhtuks koguneb siis nii palju rahvast, et küünarnukkide tuleb endale teed teha
Ühe ämblikmehe leidsime oma toast :D
Täna oli ilm tõesti soe, u 15 kraadi, kohe mõnus :D Käisime Arturiga Tenement Museumis.
See on majamuuseum, kus näidatakse 1860 perioodi immigrantide eluolu läbi kahe perekonna loo, mis on hästi liigutavad. Seda piirkonda Lower East Side´is kutsuti Little Germaniks (Väikseks Saksamaaks) sel ajal. Elamispinna puudus ja üürihndade röövellik maksumus on sama teravad probleemid ka 140 aastat hiljem... Munitsipaalkorteri järjekord on... 5 aastat (!)
Ma soovitan seda muuseumi kõigile, kes vähegi inglise keelt oskavad. Toimub giidi saatel ja näitel.
Midagi naljakat: enamuses selle ajastu majades on kõikides tubades aknad, ka nendes, mis avanevad teistesse tubadesse või koridori. Miks? Sellepärast, et eelmise sajandi alguses tuli seadus, mis käskis ehitada ruumidesse aknad. Aga seadus ei täpsustanud millistesse ruumidesse tuleb aknad teha. Kõik üürnikud, kes seadusest kuulsid, hakkasid oma majaomanikult aknaid nõudma, mida need siis ka ehitasid. Aga asja mõte oli selles, et tuberkuloos lokkas ja valitsus tahtis, et kortereid saaks tuulutada, kuigi jah, nüüd tehti seda ka siseakendega, aga õhk hakkas igal juhul ringlema ja muutis olukorda paremuse poole. Teine naljakas asi on tuletõrjetreppidega, mille puhul seadus samuti ei täpsustanud, et mis korruseni neid ehitada tuleb. Niisiis, on enamus selle aja majadel küll trepid olemas, aga... maapinnani need ei ulatu, lõpevad päris kõrgel ära...
NYPD-l on nii "uhked ja kiired" politseiautod ;)))
no see pilt ei vaja kommenteerimist, WTC juures
31.10 Halloween
Tänane hommik algas paljutõotavalt - hommikuprogrammis lubati sooja ilma. Igaks juhuks pakkisime end muidugi sisse, sest mine sa tea...
Tänane päevaplaan nägi ette Central Parki külastust.
Park on umbes nii suur kui Kadriorg Peeter Esimese majast mereni laiuseks ja pikkuseks kuni Piritani. Seal on tiike, suuremaid ja väiksemaid, lasteatraktsioone, jm
...ja hästi palju oravaid
... ja alati kestva jääga uisuväljak (mida alati filmides näidatakse)
Käbid selle okkalise otsas kasvasid ülespoole :SSS
Lapsed ronivad Alice Imedemaal muinasjutust tuttavate tegelaste otsas. Aga kas meie lapsed seda fantastilist muinasjuttu üldse teavad? Hmmm... Humpty-Dumpty,
Selles kohas oli lausa järjekord, et saaks pildistada, aga see oli ka seda väärt ;)
Nii, täna õhtul oli siis üks reisi tippsündmusi - Halloween night, mida Robin ja Artur kuidagi ei jaksanud ära oodata. Mehhikost osteti juba kostüümidki valmis. Meil Eestis seda püha ei tähistata ja polegi vaja, sest meil on ju Mardipäev ja Kadripäev. Aga anglo-saksi maailmale on see tähtis õhtu. Traditsioon ulatub 2000 aasta taha keltide perioodi. Halloweeniga tähistasti saagiperioodi ja talve toiduvarude kogumise lõppu ning keltide uue aasta algust. Sel ööl kadus piir inimeste ja vaimude maailma vahel, sestap olid vaimud ja surnute hinged elavatele ohtlikud, põhjustades haigusi ja vilja hävimist. Selle ööga on seotud palju uskumusi ja legende. (Briti kultuuriloo õpetajana ma lihtsalt ei saanud siinkohal põgusat sissepõiget sellesse pühasse tegemata jätta...) Igal juhul oleme meie kodus kõrvitsate lõikamise ja kaapimisega seda püha vaikselt alati tähistanud ja seepärast on ta tuttav ka meie lastele, kes seda nii väga ootasid.
Rahvast oli 6-ndale ehk Americas Avenüüle kogunenud meeletult, enamusel kostüümid seljas ja need olid ikka uhked. Politsei oli juba tunde varem paraadi toimumiskoha kinni pannud ja nii et ka kõrvaltänavatest ei saanud peatänava äärde, vaid selleks tuli suuri ringe teha. Aga kohad me saime lõpuks päris head. Robin oma nõiamaskiga pani paljud naerma ja meis tehti koos lausa pilti, ha-ha-haaa
no kas pole jube?
Paraadi eesotsas oli hästi palju politseinikke - ratsa ja ilma, ma juba mõtlesin, et me oleme valel üritusel, aga siis hakkasid lõpuks ikka kummitused ka paistma. Igas suuruses vaime lendles ringi ;)
Mõned olid päris creepyd
Tegelikult olime me valmis suuremaks paraadiks - tohutud massid, tohutud reklaamid ja siis järsku oligi läbi... Arvestades, et oli reede õhtu, võib muidugi arvata, et väikesed Halloweeni afterpartyd toimusid siin-seal, aga ikkagi...
30.10 - New York, New York
Külm ilm jätkub. Hommikul läksime esimese asjana Downtowni, et otsida üles kaubanduskeskus Century 21. See asub peaaegu lõunatipus, World Trade centre kõrval. Kohalikud ei taha seda kohta Ground Zeroks kutsuda.
9/11
Töid toimetab seal ei keegi muu kui Skanska ;))) kohe leidsime ka oma hiigelkaubamaja üles. No ei ole võimalik!!! - Disainerrõivad, kuulsad kaubamärgid, jne vähemalt poole soodsamalt, Calvin Klein, Givenchy, DKNY, etc, etc ei mingit odavat rämpsu, vaid tõelisedlt trendikad, kvaliteetsed ja shikid riided äärmiselt mõistliku hinna eest. Rahvast massides, aga kõik on tsiviliseeritud, mitte nagu Londoni Primarkis õhtupoolikul...
Pärast mõningate esemete soetamist suundusime Wall Streedile, millest oli mul jällegi hoopis teine ettekujutus - lühike ja kitsas, aga kõrge
Aga ühte pean ma küll ütlema - hamburgerid ja kõiksugu muu kiirtoit on Wall Streedil väga ok maitse ja hinnaga (!), tasub igal juhul proovida. Ja värsked smuutid on megahead.
Manhattan on 22 km pikk ja 4 km lai, kaardi peal paistab pisike, sest kõik ülejäänud linnaosad on palju suuremad - Bronx, Brooklyn, Staten Island, Queens.
Artur, Janza jaCäroly läksid New Yorgi kõrgeimasse hoonesse - Empire State Buildingusse, mõned Atu tehtud fotod:
Mitu korrust on NY kõrgeimal hoonel? ;)))
Õhtune Broadway seal, kus ta kohtub Time Square´iga ehk meie hotellist kiviviske kaugusel
29.10 Big Apple ;) - New York
LA-st lahkudes jäi meist maha kuum-kuum päike. Teadsime, et NY-s ootab ees jahe ilm, panime soojemad riidedki valmis, et lennujaamast väljudes külmetama ei peaks. Aga seda me küll ei oodanud, mida lennukikapteni suust kuulsime - meie väljalend viibis, sest JFK lennujaamas oli lörtsitorm :SSS ja kraade kõigest 6 C
Lend kestis 5 ja pool tundi, peaaegu terve tee oli nii selge ilm, et ma kogu aeg klõpsutasin.
Kui ma oleksin rohkem kindel, siis pakuksin, et see on Coloradi jõgi, aga kuna ma pole 100% kindel, siis ma ei väida seda ;)
See maastik kuulub kanjonile, aga mitte Suurele vaid mingile teisele, Suur Kanjon jäävat lennuteele tagasitulles, aga sinnapoole lennates veidi kõrvale
See pilt on tehtud Las Vegase ümber olevast Nevada kõrbest.
Chicago kohal olles oli väljas juba täielik pimedus, aga linn oli ilusates tuledes, aru oli ka saada, kui suur ja must oli Michigani järv. Pildid ei jäänud kahjuks ilusad.
Maandudes ootas meid vastikult külm ja tuuline ilm. Kell oli jälle nii palju, et bussid ei käinud ja öise metroo asemel valisime takso, milleks osutus tegelikult libatakso. Hind vastas sellegipoolest õigele hinnale ja selle me leppisime juba eelnevalt kokku ja kattus umbes infotädi jutuga taksohinna kohta Manhattanile, kus meie hotell asus. Ühesõnaga, meid oli 6 inimest ja me mahtusime kõik ühte autosse!!! ja mitte keegi ei istunud kellegi süles ja minu kõrvale mahtus mu käekott. See ei olnud matkabuss, vaid sedaan... Lincoln... - vot nii suured on autod Ameerikas :D Sõit Manhattanile kestis vähemalt pool tundi.
Hotellis oli meil 2 voodit. Üks oli suuruses viiele inimesele ja teine "väiksem" - 3-inimese voodi. See siis jälle suuruse mõistest Ameerikas. Voodite ja seina vaheline laius oli täpselt 1,5 kohvrit. Selline vana ja väsinud olemisega hotell, aga seevastu soodsa hinnaga heas asukohas.
Järgmisel hommikul suundusime esimese asjana laevasõidule ümber Manhattani. Sõit kestis 3 tundi ja oli äärmiselt informatiivne. Soovitan kõigile. Giid oli väga proff. Ilm oli jube külm ja aegajalt sadas vihma. Tuul oli nagu väga kodune tugev põhjatuul (kust ta siin puhus, ma ei tea). Laevas oli õnneks hästi soe, vahepeal oli näha, kuidas tugevat rahet sadas ja lörtsi... siis tuli korraks päike välja, õnneks vihm enam ei kordunud. Sellist New Yorki me küll ei tahtnud :(
Metroosüsteem erineb veidi Euroopa metroodest, või vähemalt esmapilgul küll. Milleks nii keerulist vaja on? Londonis on loogiline, Pariisis on loogiline, NY-s ei ole loogiline. On värvid, numbrid ja tähed, jälgima peab korraga kõike, erinevad liinid peatuvad sama platvormi ääres, jne - harjumine võtab lihtsalt aega
Meie hotell asub kunagise kurikuulsa ja tänapäeval meelelahutuskeskuse 42nd Streeti paralleelis 43ndal tänaval ja kolme sammu kaugusel Time Square´ist, millel veel 15 aastat tagasi oli kahtlane kuulsus.
Hommikul ärgates avastasime, et me polnud öösel toas ainsad - Robini pannkooke oli mekkimas käinud ka üks minihiir. Kust me teame, et ta mini oli? Aga tema pabulad olid miniatuursed... Tony tuvastas kiiresti, kust sissetungija sisenenud oli - WC-st. Nüüd on meil vetsuuks kogu aeg kinni :D
Laev sõitis Vabadusesamba saarest mööda, saarele viib teine laev, kes sinna tingimata minna tahab - muud seal pole kui ainult kuju.
See on Brooklyni sild, ehitamise hetkel oli ta maailma pikim sild, ühendab Manhattanit Brooklyniga.
Naljakas, aga piltidel tunduvad pilvelõhkujad kõrgemad ja võimsamad kui tegelikult. Mitte et nad poleks kõrged - on küll - aga neid ei pane tänaval olles lihtsalt tähele ;)
Keskel paistab minu meelest ilusaim hoome Manhattanil - Chrysleri hoone
See, kui ma nüüd ei eksi, on juba Bronx - linnaosa, mis kunagi oli kurikuulus oma kriminaalsete getode poolest ja mis tänapäeval on linnaplaneerimise prioriteete ja kus ei ole enam nii hirmus
Ühel pool Manhattanit voolab suur ja lai Hudsoni jõgi (vasakul pool) ja teisel pool voolab Harlemi jõgi, mõlemates mulisevad silmaga nähtavad suured keerised ja hoovused
Time Square´i ääres
Artur Times Square´il
28.10 Los Angeles
Viimane hommik, et LA-s veel ringi vaadata. Nägemata oli päevavalguses Santa Monica - sinna sihi võtsimegi
Santa Monica mereäär. Minu selja taha jääb suur-suur liivarand, kümnete rannavolle- ja muude mängude platsidega. Vasakut kätt rannal on santa Monica Pier, kuhu me ei jõudnudki jalutama, aga mida kaugelt nägime - seal on palju lõbustusi lastele
Selline oli meie viimase öö motell Hollywoodys - Days Inn, soovitan väga, oli puhas, korralik ja keskmise hinnatasemega. Ühtegi prussakat pole ma siiani üheski motelis näinud. See siin oli kõige värskema välimusega.
Loomulikult käisime ka Walkl of Fame´il, aga neid tähti oli nii palju ja risti-rästi tänavatel, et kedagi konkreetset üles küll leida ei oskaks. Hästi palju on selliseid nimesid, mida pole elus sees kuulnud - on ta näitleja? laulja? rezhisöör? saatejuht? elus? surnud? jne...
Hommikuvalguses leidsime Hollywoodi sildi uue nurga alt üles
Ma tegin pilti millesti muust ja pärast avastasin sellelt ühe maanduva tuvi, täitsa meie Eesti suguvendade sarnane
Täna näitab kraadiklaas 37 kraadi, 37 KRAADI !!! Can you believe it??? Selline kuiv kuumus, täiesti mõnus :D Mitte ei raatsi hakata lennukile peale minema. Oleme iga hommik umbes 6-st tõusnud, asjad pakkinud ja teele asunud, et mitte kaotada väärtuslikku aega.
california on VÄÄRT igat siin veedetud minutit ja siia tasub alati tulla. Los Angeles on suur ja lai, just nimelt LAI linn. Vahemaad on tohutud ja silmapiiri ei varja sõrged majad. Pilvelõhkujaid on küll, aga nad on kuidagi koondunud ja silm ulatub kaugele. Ühel pool on mäed ja teisel pool ookean. Tänu oma suurusele on linnavahel näha slõuganeid - "Nobody walks in LA". Siin ei ole jalgsi midagi teha, isegi ühistranspordist ei piisa, et linnale tiir peale teha.
Kaardi peal on LA suurem, kui tema administratiivne piir on. Santa Monica on eraldi, Santa Ana on eraldi, jne.
Siin veel pilte Hollywoodist. Nagu ma varem vist juba mainisin, siis minu ettekujutuses oli ta hoopis teistsugune
Need palmid on LA-s niivõrd muljetavaldavad ja hästi kõrged
Kogu Hollywood on hästi künklik, siin on väga uhkeid häärbereid ja parajaid lobudikke, Beverly Hills asub Hollywoodi külje all
Kodaki teater, kus Oscareid jagatakse :)
veel Hollywoodi
Edasi liikusimegi Santa Monicasse, mis on eraldi linn LA külje all ja sealt omakorda Malibusse, mis on üks väike S.Monica rannaosa
Malibu rannas
Tee Santa Monicast Malibusse - 6 miili
Santa Monica
27.10 Õhtupoolik, Los Angeles
Pärast La Jollat sõitsime Arturi tungival nõudmisel Citadel Outleti suunas. Rahva seas levival kuulujutul on tõepõhi all - kalleid kaubamärke saab outlettidest ehk tehaste väljamüükidest tõesti poole odavamalt kui nt Euroopas poodidest. Ei saanud meiegi muidu, kui mõne asja pidime ka omale soetama ;)
Vaadake parem, mis mu selja taga on - meie seal oleku ajal püstitati Jõulukuusk!!! ... palmide vahele :S
õhtuhämarus LA-s
Seda kulunud klisheed, et Ameerikas on kõik suur, on kõik kuulnud, aga siin mõned isiklikud muljed - kiirteed on 5-6-realised; autod on Euroopa mõistes ikka hirmsuured; vannitoas olevast vannikraanist ei tule vesi mitte joana vaid nagu suurest voolikust; juua ei anta mitte joogitopsides vaid ämbrites; Starbucksi kohvitopsi suurused on minu skaalas "large, huge and enormous"; pean end pigem väikseks kui suureks inimeseks, aga nende tänavapildis domineerivad suured ja kui ma siis poes palusin abi, et missugune võiks minu suurus nende ameerika numbrisüsteemis olla, siis müüjate silmamõõt küll liialdas - kahel korral pakuti mu suuruseks selline, et kui ma pükse üles tõmbama hakkasin, siis üle põlve need ei tulnud - nii väike ma ka ei olnud ;) ehk siis väiksemat inimest nähes pakutakse talle kohe extraväike
Hollywoodis oli meie hotell
pärast pikka otsingut leidsime üles tee, mis viis Hollywoodi märgi lähedale (märgi juurde ei saagi)
Mul oli valida, kas hämaruses teravustada Atut ja Tony või Hollywoodi märki, ma siis valisin viimase... ;)
Pimedaks läheb järsult, siin hetked LA kohal pärast päikeseloojangut
ja teine pool linna
27.10 California, La Jolla
Hommikul tuvastasime linna, kus me ööbisime - Escondido, asub san Diegost põhja pool. Sõitsime alla poole tagasi, et minna La Jolla randa, mida Chris soovitas tingimata külastada.
Kuna hommikud on siin päris jahedad võrreldes päevase üle 30-kraadise temperatuuriga, siis polnud jälle imestada, et kogu La Jolla oli udu käes. Aga miskit põnevat nägime siiski ja ajapikku selgines ka ilm. Udu pärast on ka mõned pildid udused ;)))
Merel tormi polnud, aga lained, mis randa jõudsid, olid ikka megavõimsad - kogu aeg oli selline rahustav lainemüra taustaks.
Minu seljataga trotsis üks kalamees vett, vahepeal käis laine temast üle, täitsa ime, et kaasa ei viinud... vaatasime ta tünni ka, aga ühtegi kala me ei näinud...
Nendel liiva(?) -kividel oli lastel jube põnev, sihukesi looduslikke treppe meil ei näe
ikka raks ja mürts ja sahh
Kui te nüüd hästi vaatate, siis leiate pildit ühe hülge - ei, mitte see ruudulises pusas olev tüüp, vaid ikka päris hüljes on kaljunuki peal lebotamas
Siin temast uus pilt
ega siistki jäänud kivid kaasa toomata ;)
üks mees mööda rannaäärt tervisejooksu tegemas :D
Neid mäslevaid laineid oleksin mina võinud tunde hüpnotiseeritult vaadata
no sõnuseletamatult ilus
no comments
Ja siis saabus kirss tordi peal - suured hülged otse meie nina ees rannal
Tänu hr Fotokaleiutajale, et on olemas kaugobjektiiv - nii saab lausa hüljeste silmavärvi uurida ;)
suured, paksud ja laisad ;)
Selles udud tõmbusid Robini lokid veel rohkem lokki
ei saa sest ookeanist kuidagi eemale
Viimane pilk La Jolla Beachile - I´ll be back :DDD
26.10 San Diego, California
Uni on endiselt hommikul kella 6-ks läinud. Lastel isegi veel varem. Tänane ärkamine oli Mehhiko piiri ääres, kuna Tijuana asub mäe peal, siis oli linna hästi näha.
Võtsime suuna maailmakuulsale San Diego loomaaiale. Loomaaed oli suur, aga ausalt tunnistades - arvasin, et ta on veel suurem. Tegime väikse bussituuri, aga kahjuks kõiki loomi ei näinud. Kes oli koopanuki taga peidus, kes suure palmilehe varjus, jne Kõik oli hästi-hästi roheline ja nii palju lilli õitses. San Diego loomaaia sümboliks on panda, keda siin edukalt kasvatatakse, samuti elavad siin koalad, sest looduslik kliima võimaldab neile toiduks sobivat eukalüptipuud kasvatada.
Blondide kiharatega iludus, preili Tüügassiga
Isegi kaktused õitsesid
Seal oleks võinud kaua-kaua aega veeta - selline loodus mulle meeldib :D kahjuks oli söögikohti (=burgereid) igal sammul, proovisime siis ka, aga no ei ole selle fastfoodiga harjunud...
Loomaaed oli üleni õites, "hiina roose" ehk hibiskuseid oli igat värvi, lausa triibulisi :DDD
Roomajate maja oli vägev - madusid ja sisalikke igat sorti
Esimest korda nägin, et india ja aafrika elevant jagasid eluruumi
kärbseid ja ämblikke ka igasuguseid... ;)
Pärast loomaaeda suundusime San Diegosse. Sellesse linna ma armusin - siin on tugevat aussi hõngu tunda.
pühapäeval tundub linn väljasurnud olevat - nii rahulik
siinsed pilvelõhkujad on ilusad ja nende vahel on ikka vaba ruumi ka
San Diegost teiselpool lahte asub imearmas saareke - Coronado, kuhu viis megasuur ja megapikk ja megakõrge sild
ja sillalt avanes vaade linnale
sõit üle silla oli ikka päris kõhe - kõigil kõva kiirus rauas ja normaalseid piirdeidki polnud, kõigest madal betoonist äär.
Coronado saar on kui paradiis - kõik puhkajate hüvanguks. Vägagi meenuts oma hõnguga Sydney Darling Harbour´t
San Diego on üle lahe
Edasi otsustasime minna kõrbesse. Lähim kõrb on Anza-Borrengo Desert. Tee viis läbi mägede.
Janza oli pettunud, et miks liiva polnud ;) Selle eest oli esimeses bensukas autost väljudes õhus näpistav kuiv kuumus, +30.
Selliste dzhiipidega sõitsid kohalikud, vist... sest neid oli palju näha.
Maju oli tee ääres igasuguseid. Oli näha väga perifeerset lagunenud hoonestust kui ka ilusaid rantshosid nagu see siin pildil.
Mida edasi, seda paljamaks pind läks, kohati oli palju põlenud puid - märk eelmisest suurest põlengust, isegi ühte mahapõlenud maja jäänuseid oli näha - ilmselt siis ka metsapõlengu ohvriks langenud maja. Kohati läksid mäed päris kõrgeks.
Isegi üks järveke oma vanade paatidega jäi meie teele. Märk keelas ujumist.
Lõpuks saabus nagu ikka pilkane pimedus ja siis algas motelli otsimine, mis kestis vist päris kaua, aga mina koos latega jäin enne magama. Lõuks aeti meid autost välja. Kus linnas või külas me küll olime? Keegi ei teadnud...
24.10
Kohaliku aja järgi jõudsime kell kaks päeval Los Angelesi. Kokku lendasime umbes 16 tundi.
Tallinnast lendasime Berliini, kuhu minnes lennuk hilines ja tänu millele me jäime kohalikust transpordist maha. Lennujaamast linna saime metrooga, aga edasi mitte, sest vahepeal oli ametlikult öö saabunud ja bussid enam ei sõitnud. Läksime siis taksoga, õnneks oli tee üsna lühike. Me nimelt saabusime Schönefeldi lennujaama, aga edasi pidime lendama Tegelist. veetsime Tegelis mõned tunnid põrandal magades (me polnud muide ainsad) ja siis kobisime oma lennuki peale, et edasi Londonisse sõita. Seal ootasime omakorda paar tundi ja Off we were! - teel LA poole.
Lennuk oli täis, ainult Arturi kõrval oli 1 vaba koht :D Filmide valik oli nadi ja multikate oma veel nadim. Aga ega me siis telekat vaatama läinud ju - ikka lennukiga sõitma ;)))
Meie kõigi ühine arvamus British Airwaysi kohta oli järgmine: "Emirates´i teenindustasemega ei anna võrrelda, aga midagi hullu ka polnud. Täitsa Harju keskmine...;)" Piiril ei küsitud meilt absoluutselt midagi, Janzalt vaid paar küsimust. Õnneks. Saime oma rendiauto - Dodge vani - ka kätte ja sõit algas, enne vahetasime mudugi oma "talveriided" vähe ajakohasemate vastu välja ;)
Esmamulje LA-st on imelik - lõhn oli tuttav, selline New Delhi ja Sydney vahepealne, kuum ja kuiv ja veel miskit seletamatut. Meie telefonidest on levi ainult Arturil, imelik?????????
Esimesed "asjad", mida teel Hollywood hotelli nägime olid naftapumbad, mida oli kõikjal ja mis ka usinasti tööd tegid
Selline vaade LA-le avanes meie hotelli aknast päeval ja...
... öösel. Kes juustu ümber lükkas? Siin läheb pimedaks nii järsku - paarikümne minutiga on kottpimedus.
Umbes selline tee viib Hollywoodi. Sinna läheme mõnel teisel päeval.
Kõht läks tühjaks, valisime teeäärse mehhikopärase söögiputka. Üldse on siis valdav enamus silte hispaaniakeelsed - kus me oleme? Toidu valik oli suur, aga tegelikkuses oli kõiks üks ja sama - minust jäi see burrito söömata, sest nii kohutavat liha ma ei mäletagi, Janza friikad oli suured paksud ja täiesti magedad, Tony carne asada ja veel miskit oli rohkem söödav - seal oli hää oakaste. Lapsed nosisid burgerit - et kui juba burgerite kodumaal, siis tuleb ju ära proovida ;)
Mõtlesime, et lähme edasi Santa Monicat vaatama, poolel teel sinna kustusid kõik autos nii ära, et kohale jõudes polnud enam kedagi Beachigi uudistamas. Mis siis muud, kui hotelli tagasi ja magama. tallinnas oli sel ajal kell 6 hommikul ja siisn LA-s 20.00 õhtul. Lisak oli nii pime, et midagi ei näinudki õieti.
25.10
kell 4 hommikul oli kõigil uni läinud. No tee, mis sa tahad, aga vägisi ka edasi magada ei saa. Aknast välja vaadates nägime Janzat õues ringi kondamas...
Pakkisime asjad ja teele lõuna poole. Õues oli päris krõbe - minul, põhjamaalasel, oli kananahk ihul ja tuli jakike üll tõmmata. esimese hommikusöögi võtsime tuttavas Starbuckis, et vähemalt kohvi maitse oleks garanteeritud :D
Esimese peatuse tegime Laguna Beachil.
Kahju, et nende Vaikse ookeani lainete tõelist võimsust ei saa pildiga edasi anda. Selliseid surfilaineid ei näe iga päev ;)
Loomulikult olid ka surfarud kogal :D Vesivist täitsa jäine polnud, aga soe ka mitte
Palme leidub siin igasuguseid. Kummalisel kombel tundus kõik nii tuttav - segu Austraalia ja Uus-Meremaa loodusest
Ja jõudsimegi tänase päeva sihtkohta. Ei see ei ole USA, see on hoopis... Mehhiko :DDD
Piirilinn Tijuana
Skanska esindaja Mehhikos ;)
Tijuana keskel, Avenida Revolucionil shoppamas ;) Enne sinna jõudmist sõitsime mööda Avenida Independanciat ja ära minnes mööda Avenida Costitucioni...
Panen käe südamele ja tunnistan, et sõime maailma parimaid mereande - suus sulavat homaari, hõrku grillitud kalafileed, hiidkrevette ja kalmaari, mis ei maitsenud kui keedetud kumm, vaid kui pehme kalmaar ja need burritod ja margarita - oma esimene margarita kogemuse sain siit, margarita sünnimaalt
isegi lapsed sõid
Teel Ensenada poole - no kas ei meenuta Great Ocean Roadi taas?
Kahjuks ei saanud teha pilte väidetavalt maalilisest Rosarita külast, sest ookenai kohalt tuli selline paks udu, et mitte midagi polnud lihtsalt näha - nagu oleks pilve sees sõitnud
Selline on hästi tüüpiline loodus Põhja-Mehhikos tee ääres
Mõista, mõista, kes see on?
Väsinud rännumees
Õnnelik rännumees
Paljajalgne rännumees
Igasuguste sellidega pidime me oma autot jagama ;) Vihje - otsi pildilt Robinit ja Cärolyt
Ja lõpuks me leidsime - unine aga hästi armas Ensenada, mida mõned tüübid Esmeraldaks kutsusid ;)
Mõned mõtted Mehhikost - hinnad ei ole üldse teab-mis-odavad, viisakates poodides on täiesti meie hinnatase. Tänaval tingimine ei anna oluliselt hinnast alla. Inimesed ei ole õnneks pealetükkivad, oma kaupa pakutakse, kuid keegi ei ripu sul jala küljes nagu Indias... Hispaania keelt veidikegi purssides saab ka seal hakkama, kus inglise keelt ei osata. Mul oli sellest maast hoopis teine ettekujutus - ilmselt tänu Ameerika "propagandistlikele" filmidele. Teisel pool piiri ei vaata kohe vastu unine ja väljasurnud küla - elu keeb ja tänaval on näha ikka kalleid ja uusi autosidki (ikka kohalike numbritega). Pered on suured, autos istub tagapingil 4-5 last, lisaks on mõni ka pikapi tagaosas, ha-ha-haaa või auto tagakasti. Sombreerodes muusikuid liigub ringi igal pool, restoranis on lausa konkureerivad "bände"
oktoober-november, 2008
California - New York - Florida
Watch out, here we come!!!
Meie juurde tuli suurepärane võimalus sõita Ameerikasse.
"To get away from one's working environment is, in a sense, to get away from one's self; and this is often the chief advantage of travel and change." ~Charles Horton Cooley
Lapsed on meil juba "vanad" reisusellid, nii et nende kaasavõtmine oli meie peres iseenesestmõistetav otsus
"And that's the wonderful thing about family travel: it provides you with experiences that will remain locked forever in the scar tissue of your mind." ~Dave Barry
Sama iseenesestmõistetav oli ka see, et Janza kaasa tuleb ning seekord koos oma tütrega. Nii et meie seltskond on sellel reisil 6-liikmeline.
"I have found out that there ain't no surer way to find out whether you like people or hate them than to travel with them." ~Mark Twain
Meil on Arturiga vaikiv ja kirjutamata eesmärk: reisida läbi suuremad Anglo-Saksi kultuuriruumi kuuluvad maad ehk siis need, kus üheks riigikeeleks on inglise keel. Põhjus selleks on lihtne - Artur õpib inglise keele klassis ja mina olen inglise keele õpetaja (prantsuse keele ka ;))
Oma "programmi" oleme siianitäitnud edukalt ;) käinud oleme Arturi ja Robiniga:
Suurbritannia (London ja Põhja-Iirimaa)
Iiirimaa
Austraalia
Uus-Meremaa
Singapur