Pinnawala elevantide orbudekodu - paik, kuhu tuuakse sõjategevuses viga saanud või muidu ettejäänud vandid, siin sündinud pojad jäävad ka siiae
vaatajaid on alati palju
on uskumatu tunne kallistada elevanti, saada osa tema tarkusest ja soojusest
nad ei tundu üldse ohtlikud, kuid tegelikkuses on enamus neist poolmetsikud
jõe äärest viiakse vanid "põllu" pääle - "karjamaale" sööma, pisikesed suurte vahel
on seletamatu tunne seista, kui sinust mööduvad mitmedkümned vandid vaid mõne meetri kauguselt, seisime poeukseavas, ega päris nähtaval ei saanud olla
see on tööelevant, töötab sealsamas Pinnawalas
ja "karjamaa" ongi käes, ka siin sai elevantidele lähedale minna
ja neid jälle kallistada
see pisike oli niiiii armas ja pehme
loomulikult tegime sõitu ka, sel korral algasid mussoonvihmad ja me olime 10 min läbimärjad - ei olnud mõnus
Need on nüüd päris metsikud elevandid Wasgamuwa looduspargis
nagu laps uue mänguasja üle, nii rõõmustasin minagi oma lemmikuid nähes
kohe silm ei seletanud, et neid oli ikka mitmeid peresid
vana isaelevant (emastel India=Aasia elevantidel ei ole kihvasid), kes meie kulul endale veidi nalja tegi "Ma ainult veidi hirmutasin..."
meie esimene sõit vantide seljas - lõpus kinkis kuulus filmitähest elevant mulle lille :)
uhke tunne elevandi karvasel seljal
Elevandid teel - selle asemele, et meid mööda lasta, alustas noor emane meie vastu sõda (aga sellest loe lähemalt reisipäevikust 2007)
tunne oli päris kõhe, aga elamust väärt